Kadri Kuusk, Author at SA Hiiumaa Muuseumid

Hiiumaa esimesed kiirfotod

Kadri Kuusk — Tue, 19 Dec 2023 15:07:39 +0000

Hiiumaa esimesed kiirfotod

Autor: Eimar Tärk
20.12.2023

Nutitelefonide fotograafilistest võimalusest on nüüdseks välja kasvanud omaette maailm. Snäpid ja instad ehk kiirfotod võimaldavad pea igaühel inimesi ja olukordi jäädvustada täpselt nii kiiresti, kui kaua võtab telefoni taskust haaramine. Paljud meist on pildistanud ka seebikarbiga, olgu siis digitaalselt või rullfilmile. Veel mõningad, olgu siis professionaalsed fotograafid, asjaarmastajad, või nooruspõlves aparaate Zenit ja FED kasutanud inimesed teavad, kui palju aega võib võtta kaamera fokuseerimine, säriaja ning ava sättimine. Kuid vast kõigile on tuttav olukord, kui pildistamise hetkeks on põnev olukord juba möödas, inimesed kaadrist ära jooksnud või nägusid tegema hakanud. Millal aga tehti Hiiumaal esimesed kiirfotod?

Fotograafia algusaegadel võttis ülesvõtte ettevalmistamine ohtralt aega. Enne kuivplaatide kasutuselevõttu pidi piltnik tegutsema fotolabori vahetus läheduses – asugu see siis ateljees või kaasaskantavas telgis. Klassikaline plaatkaamera pidi olema statiivile fikseeritud, pimendava katte all mattklaasil fookus paika seatud. Säritamine võis olenevalt valgusest ning fotomenetluse tüübist võtta aega mõnest sekundist mitmekümne minutini. Kuna liikumist tõhusalt jäädvustada ei saanud, oli vaja inimestega pildid lavastada. Seda tööd kirjeldab ilmekalt Tallinna fotograaf Heinrich Tiidermann oma 1899. aastal ilmunud Päewapildi öpetuses:

[…] wõtame weel enne ühe paksu wanamehe ja ühe perekonna ülesse. On aparat korras ja plate 9×12 kaseta sees, seame wanamehe peahoidjaga-tooli peale, maja taha, kus päike peäle ei paista, seame selle tarwis tehtud walwaka riide selja taha, 1 meter eemale, warjame kui wõimalik riide ehk suure wihmawarjuga liig suurt ülewelt walgust tagasi, paneme wanamehe seina poole wiltu waatama, nii et teine kõrw juba warju jäeb, anname temale waatamiseks ühe punkti 3-4 jala kõrgusel ehk kuida keha seis ja karakter seda tarwitab, seame tema riided, juuksed, käed, õlad ja pea õigete korda ja sirgu ja laseme ta liikumata paigal olla. Nüid paneme aparadi nii kaugele, et pilt parajas suuruses matklaasi kriipsude 9×12 wahele mahub, wõtame diafragma wälja, seame fokuse peäle ja ülepea teeme kõik, nii kuida maja ülesse wõtmisel oli. Enne walgustamist waatame weel, kas pea õlade järele õtse on, laseme siis liikumata waatmise punktisse waadata ja walgustame tarwiliku aja, nii selge ilmaga ja kestmise diafragmaga umbes 2—3 sekundi.

Tõenäoliselt oli fotograafi saabumine või ateljeesse minek veel pikalt suursündmus, mil pandi selga paraadmundrid-pühapäevariided ning pühiti näolt viimne muie. Kahtlemata mängis oma rolli ka see, mida piltnik pidas omas ajas ülesvõtte vääriliseks. Nõnda käib ajalooliste fotodega alati kaasas küsimus nendel kujutatu tõetruudusest ning loomulikkusest. Sellevõrra intrigeerivamad on aga erandid, eriti veel meie oma Hiiumaalt.

Hiiumaa muuseumi fotokogu varasema materjali hulgas seitse esmapilgul eriskummalist klaasnegatiivi. Enam kui sajand vanad fotod on pildistatud 150mm läbimõõduga ümaratele klaasplaat-ketastele, igal kettal kuus kujutist. Muuseumisse jõudsid negatiivid 1991. aastal koos sadakonna harilikumas visiit-formaadis klaasnegatiiviga. Tõenäoliselt 1890. aasta paiku on pildistamas käidud nii Kärdla sadamas, kalevivabriku õuel, kui ka Kõpu ja Ristna tuletornide juures. Sadama vahimaja juures on pildistatud tolliametnikke, taustal on kaadrisse jäänud ka sadama raudtee ja vagonetid, haluvirnad, kaupa laadivad töölised ning kaks laeva. Kalevivabriku õuel on jäädvustatud sõitvaid hobuvankreid, talvisel merejääl on kaadrisse võetud ka reesõit ja jääpurjekas. Üks ketas on täis pildistatud uhkema hoone õuel, mis võiks olla ehk vana tollimaja või vabriku elamu praeguse aadressiga Vabrikuväljak 2b. Pildistatud on ka lapsi, koeri ning isegi laineid rannas – kasutades uudset võimalus fotole jäädvustada kõike, mis paigal ei püsi.

Pildistamise aega ei ole täpselt teada, kaaskirjed negatiividel puuduvad. Tehniliselt ei ole selliste ülesvõtete tegemine võimalik enne 1886. aastat. Jäädvustatud on muuhulgas ka 1887. aasta algul surnud Antonie von Glinsky hauaplaati, mis näib olevat võrdlemisi värske. Ühest fotost leidub muuseumi kogus ka paberil kontaktkoopia – üleandja teadetel olevat pildil kalevivabriku direktori Pulvermacheri teenija Mari Norviit koos direktori lapsega. Mari Norviit astunud Pulvermacheri juurde teenistusse 1889. aastal.

Kõpu tuletorni järgi saab öelda, et fotod on tehtud kindlasti enne 1901. aastat, mil paigaldati uus valgusti koos laternaruumiga. Võttes võrdluseks aga Ajaloomuuseumi ning Meremuuseumi kogudes leiduvaid sarnasest perspektiivist võetud varaseid fotosid, kuulub käsitletav pilt kahe vanima Kõpu tuletornist tehtud fotograafilise ülesvõtte hulka. Korenduaed 1883. aastal valminud telegraafi-elamuhoone kõrval on veel viisakas seisus, majatagused puud on võrdlemisi madalad. Puithoonel puudub veel räästaalune lisandus ning tõenäoliselt pole alanud veel saunamaja ehitus, mis Ajaloomuuseumi fotol käigus on. Meremuuseumi pildil on puud juba kõrgemad ning korendusaed on asendatud lattaiaga. Seegi foto peab laternaruumi tüübi järgi olema pildistatud enne 1901. aastat. Seega võiks pildistamise hetk jääda pigem 1890. aastate algusesse kui lõppu.

Piltniku isik on teadmata. Ülesvõtteid on tehtud talvel ning kevadel ja/või sügisel, suviselt lehtes puid kaadritel ei leidu. Seega ei ole fotod tehtud lühikesel läbisõidul, vaid kõige vähem veerandi aasta jooksul. Tulme kontekstis on arvatud, et fotograafiaga võis hobikorras tegeleda Kärdla Noorparunina tuntud Ernst Otto Adam von Ungern-Sternberg. Kaadrisse võetu – sadama tolliamenikud, tuletornid ning eriti von Glisnky hauaplats – kinnitab mingit seost piirivalve ja päästejaamade ülem Alexei von Glinskyga, kes umbes aastail 1875-1890 Kärdlas elas ja tegutses. See tundmatu kuid kireva saatusega mees väärib juba eraldi käsitlemist.

Fototehniliselt on tegu kuivplaatmenetluse teel valmistatud hõbeželatiin-klaasnegatiividega. Kolloodiumi asemel želatiini kasutamine emulsioonis jõudis tööstuslikku tootmisesse ja seeläbi laialdasemalt kättesaadavaks 1880. aastail. Varasemalt oli laiemalt kasutuses kolloodium-märgplaatmenetlus, mis tähendas, et fotograaf pidi tegutsema ateljees või kogu laborit kaasas kandma, plaadid vahetult enne pildistamist emulsiooniga katma ning ka fotod ilmutama enne emulsiooni kuivamist. Hõbeželatiin-plaadid aga olid juba kauplusest ostes kasutusvalmis ning piltide ilmutamisega ei olnud kiiret. Oluliseks teguriks oli uut tüüpi emulsiooni kõrge valgustundlikkus. Fotoäridest võis lunastada erineva tundlikkusega plaate, näiteks Standard, Rapid, Extra Rapid või Ultra Rapid.

Milline võis olla see fotoaparaat, mis pildistas justkui revolvritrumlile? 19. sajandi lõpukümnendeil leiutati mitmeid eksperimentaalseid kuivplaadile pildistavaid detektiivikaameraid, nagu näiteks Enjalberti revolver-kaamera, Lancasteri taskukell-kaamera, Blechi lips-kaamera ning Krügeneri raamat-kaamera. Huvitaval kombel rõhutati pigem intriigsele aparaati maskeerimisele, vähem aga uudsele kiirfotograafia võimalusele.

Selgub, et sellise läbimõõduga klaasplaate kasutas 1886. aastal tootmisesse läinud Stirni salakaamera. Aparaadi leiutas ameeriklane Robert D. Gray New Yorgis 1885. aastal, järgneval aastal ostis leiutise tootmisõiguse sakslane Robert Stirn. Tema nime järgi sai aparaat Inglise ja Ameerika turul nimeks Stirn’s Secret Vest Camera, saksamaal Stirn-Geheimkamera.

Suurt uuri meenutav kaamera riputati paelaga kaela, objektiivi ots ja vinnastusnupp pisteti vesti või mantli alt nööpaugu kaudu välja. Päästikunöör ulatus parasjagu püksitaskusse, nöörist tõmmates tegi aparaat pildi. Järgmise kaadri tegemiseks ning katiku vinnastamiseks keerati kaamera keskel asetsevat nuppu – viimase küljes oli ka osuti, millelt sai topeltsäritamise vältimiseks kaadreid lugeda. Aparaat maksis USAs 10 dollarit – tollase kursi järgi umbes 20 rubla, mis võrdus näiteks tüürimehe kuupalgaga keskmises Emmasteotsa laevas. Kahe aasta jooksul müüdi aparaati üle 10 000 eksemplari. Teiste hulgas olevat sellise kaamera vastu suurt huvi tundnud Saksa Keisririigi Preisi Salapolitsei (hilisem Gestapo), et pildistada sotsiaaldemokraatide kogunemisi. Samas oli kaamera müük siiski suunatud avatud turule, mitte ei täidetud vaid riigiasutuste tellimusi.

Eestis on omal ajal seda tüüpi kaameratega veelgi katsetatud. Fotomuuseumi kogus leidub kaks klaasplaatketast, mis on üles võetud Stirni kaamera hilisema variandiga (165mm läbimõõduga plaadid, neli kaadrit plaadil). Ka kuulus Jaan Riet on Stirni kaameraga pildistanud, seda oletatavalt 1905. aasta paiku. Tema kollektsioonis on säilinud samuti seitse klaasplaati. Fotomuuseumi plaatidele on jäädvustatud arhitektuuri, sisevaateid ja hobuseid, Riet jäädvustas oma peret ning inimesi Viljandi tänavail. Filmiarhiivis säilitatakse ka Rietile kuulunud Stirni kaamerat. Maailma kontekstis on ehk viljakaim ning kuulsaim Stirni kaamerat kasutanud fotograaf norrakas Carl Størmer, kes tegi 19. sajandi viimasel kümnendil Oslo tänavailt üle 500 ülesvõtte. Oma töömeetodit kirjeldas ta aastakümneid hiljem järgmiselt:

Lonkisin mööda Oslo peatänavat, valisin endale ohvri, tervitasin, sain vastuseks kerge naeratuse ning siis tõmbasin nöörist. Kuus pilti järjest ja siis läksin koju ketast vahetama.

Pildistamise eel midagi reguleerida ei olnud vaja – nii fookus, apertuur, kui ka säriaeg olid fikseeritud. Kitsa ava (f/11) tõttu oli kogu vaateväli alates meetrist-paarist fookuses. Säriaeg oli sellist sügavusteravust arvestades üllatavalt kiire 1/20 sekundit. Tänapäeva fotograaf eelistaks sel juhul juba statiivi, oma aja kontekstis on selline võimalus fenomenaalne. See annab jällegi tunnistust hõbeželatiin-emulsiooni kõrgest valgustundlikkusest.

Niisiis võib öelda, et ühed esimesed kiirfotod tehti Hiiumaal juba 130 aastat tagasi. Need haprad rariteedid õnnelikul kombel ka tänaseni säilinud, kuid siiski mitte kahjustusteta. Ideaalis vajaks fotomaterjalid stabiilseid säilitustingimusi, mida on muuseumis praeguste ruumide võimaluste piires parimal viisil ka luua püütud. Nüüdisaegseid standardeid ja potentsiaalseid võimalusi arvestades liigitub see siiski vaid improvisatsiooniks.

Hiiumaal tehtud salakaamerapilte lähemalt uurida muuseumite infosüsteemis MuIS:

HKM Fp 901:104 F 4636
HKM Fp 901:105 F 4637
HKM Fp 901:106 F 4638
HKM Fp 901:107 F 4639
HKM Fp 901:108 F 4640
HKM Fp 901:109 F 4641
HKM Fp 901:110 F 4642

Kui kellelgi juhtub leiduma nendest negatiividest tehtud paberfotosid, asjakohaseid viiteid või muud täiendavat teavet, palume lahkesti ühendust võtta meiliaadressil info@hiiumaamuuseum.ee.

Kasutatud materjalid:

Kirjandus:

Parikas, Johannes; Parikas, Peeter. Fotografia õperaamat. Tallinn: 1911.
Sikka, Kadi. Klaasnegatiivide konserveerimine ja säilitamine filmiarhiivi Jaan Rieti kogu näitel. Magistritöö, Tartu Ülikool. Tartu: 2014.
Størmer, Carl. Øieblikksfotografier av kjente folk på Carl Johan för nesten femti år siden. St. Hallvard: Organ for Selkskabet for Oslo Byes Vel. Nr. 20. Oslo: 1942.
Tiidermann, Heinrich. Täieline päewapildi öpetus. Tallinn: 1899.
Tooming, Peeter. Hõbedane teekond. Tallinn: 1990.

Fotod:

Eesti Ajaloomuuseum SA
Eesti Meremuuseum SA
Helsingi Linnamuuseum
Hiiumaa Muuseumid SA
Kadi Sikka erakogu
www.piercevaubel.com

The post Hiiumaa esimesed kiirfotod appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

Kalev, see hiiunaiste kuld

Kadri Kuusk — Mon, 06 Nov 2023 08:18:37 +0000

Kalev, see hiiunaiste kuld

Autor: Kadri Kuusk

Hiiu-Kärdla kalevivabriku mõju hiidlaste kodusele töö- ja vaimuelule on raske üle hinnata. Keskmise talurahvaga võrreldes oli kohalikel naistel suurem võimalus kvaliteetse kalevikanga kasutamiseks, seda nii peenema näputöö kui rõivaste valmistamise juures. Oma kalevile olid hiidlased uhked. Sageli kasinast elujärjest tingituna leidsid kalevivabrikust saadud tootmisjäägid rakendust mitmel pool majapidamises. Vabrikujääke kasutati sisustustekstiilina, kalevist tehti pätakaid (foto 1) ja petuseid (valekrae). Pühalepa ja Reigi rahvarõivaste juures õmmeldi must või tumesinine kaleviriba ehk toot rahvariide seeliku alla. Villakraasimisel tekkinud villaebemeid ehk klutte pandi asemekottidesse ja patjadesse (foto 2). 20. sajandi esimesel poolel meisterdati kalevikangast seina- ja harjataskuid, ajalehehoidjaid ning Hiiumaa Muuseumis on säilinud ka üks omapärane mustast kalevist nugade-kahvlite hoidja (foto 3).

Kärdlas toodetud kalevit jõudis hiidlaste koju peamiselt kahel viisil – vabrikust ostmise või varastamise teel. Kärdla vallakohtu protokollid tõendavad, et kalev oli kohalike seas väga hinnatud – lisaks kangatükkide vabrikust varastamisele omastati kalevist õmmeldud riietusesemeid ka ligimese aidast. Kalevivabrikul oli oma pood, kust hiidlased said vabrikukalevit osta. Lisaks kvaliteetsele valmistoodangule müüdi ka kalevikanga viimistlemisel tekkinud jääke – kaleviotsi ja -ribasid (liisted, päitsud). Liisted tekkisid kalevi viimistlemise käigus – selleks, et anda kalevile kvaliteetsem välimus, lõigati kanga servadest maha aukude ja ebatasase servaga ribad.

Kuna vabriku tootmisjääke oli saada, jätkus kohalikel naistel seda kallist ja kvaliteetset kangast põrandariietesse panemisekski. Näiteks hakati vabrikust ostetud kaleviribadest saarel valmistama labases koes põimitud põrandavaipu, mille sarnaseid mujal Eestis pole tehtud (foto 4). 1920.-1930. aastatel tuli üle Eesti moodi plüüstehnika, millega kaunistati villastest lappidest kokku õmmeldud põrandavaibakesi (foto 5). Erinevalt tavalisetest kaltsuvaipadest olid need vaibad pisut uhkemad ja leidsid majapidamises koha nii kummuti, voodi kui sohva ees.

Siinkohal võtame vaadelda kolme vabariigiaegset hiiu pulma. Juhan ja Ingel Koore kolm last – Adele, Helmi ja August abiellusid kõik 1930. aastate lõpus ning kõigi nende pulmades on kasutatud narmalise tikandiga vaipu (fotod 6-8). Adele Koore (abielus Tuuliku) lapselaps Riho Saard teadis rääkida, et Adele õppis õmblemist 1933 asutatud Käina Maanaiste seltsi kursustel. Ta abiellus 1937. aastal, tema tehtud pulmavaip ja tikandi tegemiseks vajalik plekist lillešabloon on tänasel päeval järeltulevate põlvede käes väärikalt hoitud (fotod 9-10). Suure tõenäosusega valmistas ta sama lillešablooni kasutades pulmavaibad ka oma õele Helmile ja vennale Augustile.

Hiljuti võttis Hiiumaa Muuseum taaselustada vabariigiaegset pulmatraditsiooni ning valmistas vanu kombeid järgides Hiiu-Kärdla kalevivabrikus toodetud kalevist tikandiga põrandavaibakese (fotod 11-12). 2023. aasta suvel sai esimene pruutpaar selle ka sisse õnnistada (foto 13).

The post Kalev, see hiiunaiste kuld appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

HARULDASED KAADRID! Veerand tundi ekskursiooni poole sajandi tagusel Hiiumaal

Kadri Kuusk — Thu, 21 Sep 2023 07:19:16 +0000

HARULDASED KAADRID! Veerand tundi ekskursiooni poole sajandi tagusel Hiiumaal

Autorid: Raul Vinni ja Helgi Põllo

Film on pärit Harri Ellarti (1931-2020) koduarhiivist. Tegu on osaga ca paarikümne filmi suurusest kogust, mis ta filmis aastatel 1965-1978. Kui enamus kogus olevaid 8 mm tüüpi filme keskendub igapäevase olustiku ja peresündmuste jäädvustamisele, siis kolmel filmil on üles võetud reisid erinevatesse Eesti paikadesse, sealhulgas ka reis Hiiumaale. Reisi toimumisaeg ei ole täpselt teada, kuid suure tõenäosusega on tegemist 1960ndate aastate lõpuga. Reisiseltskonnaks on Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi kollektiiv, kus autor töötas õpetaja ja õppealajuhatajana. Hiiumaa reisi jäädvustamine on omamoodi sümboolne, sest Harri Ellarti (1955 aastani Ella) ema on pärit Hiiumaalt Valgu külast, kust ta oma vanemate (Peet Ella ja Liisu Sein) ja õdedega eelmise sajandi esimesel poolel Saaremaale kolis. Videol puudub heli!

Kõik me teame, et Hiiumaa asus sel ajal nn piiritsoonis, mistõttu oli ka saare külastamine keeruline. Päris kinni saart siiski ei pandud, nii et ekskursioonibusse vuras ringi ka meie tolmustel teedel. Ühte sellist väljasõitu siin näemegi. Me ei tea, kes marsruudi kokku pani või kes kui palju neist külastatud kohtadest rääkis, kuid sõit on igati loogiline. Mõned kaadrid filmi alguses on ka Haapsalust, kuid päris reis näib algavat Rohuküla sadama palgijuppidel istumisest ja laeva ootamisest. Praamisõidule on selles lühikeses ca 15 minutilises filmis võrdlemisi palju aega pühendatud, oma 3,5 minutit. Mere peale sattumine oli ju tollastele linnainimestele tõeline eksootika ja haruldane võimalus.

Edasi läheb sõit juba Hiiumaa tähtsate maamärkide suunas. Esimene peatus tehakse Suuremõisa lossi juures. Kool oli vist suvel suletud, vähemalt sisse minemist ei näita, aga usun, et keegi luges ette katkendeid Mihkel Aitsami raamatust ning kõik kujutasid ette kapten Malmi surnukeha peauksest paremal olevate akende taga. Kella sihverplaadil on juba auk sees ja uhket nikerdustega paraadust enam kasutusel ei ole.

Kärdla läbiti peatust tegemata või polnud seal midagi filmimist väärivat. Kalevivabrik hävinud, Rannapaargut veel polnud, kirik erilist kuulsust ei omanud. Ilmselt põigati vaid korraks väljaku valgesse poodi (täpsemalt Võidu väljaku, muidugi).

Järgmine petus on Tahkuna militaarobjektide juures. Rannakahuri alust uuritakse hoolega. Meeste miimika abil võime isegi mürskude suurust ette kujutada. Kohe selle lähedal on Tahkuna tuletorn ja kusagil kaunid õitsvad kibuvitsad ning jälle sõjakindlusi. Kui reis toimus 1966. või 1967. aastal, polnud rannapatarei kõrval veel Vitali Navožnõhhi mälestusmärki Balti laevastiku meremeestele. See avati alles 1968. aastal ja oleks kindlasti filmimehe tähelepanu haaranud.

Buss liigub vapralt edasi ning järgmine peatus tehakse Reigi kiriku juures. Kaameramehe osutused ukse kohal olevale Ungern-Sternbergide vapile ja torni tuulelipu otsas olevale liiliale viitavad, millest peatuse ajal räägiti. Hauatähisest ei saa kahjuks aru, kas see oli lihtsalt surnuaiale osutamiseks või millegi konkreetse asja poolest huvipakkuv rist.

Asjaolu, et 1960. aastatel sai kalatehast nii vabalt külastada, on muidugi pisut üllatav. Kas tutvused või lihtsalt noore ettevõtte reklaamikampaania – ei oska öelda. Reisiseltskonnal küll kõigil kitlid seljas ja mütsid-rätikud peas, kuid suitsuahjust ise kala napsamine käis nagu näha asja juurde. Sai kõhusoppi midagi.

Väga huvitavad on lühikesed kaadrid Kõrgessaare mõisa peahoonest ja mõnest kõrvalhoonest, mis siis veel püsti olid, tõsi päris armetus olukorras. Ei läinud enam kaua aega, kui need ära koristati.

Pärast sellist ajalooretke ja kalamaitsmist kulus ära virgutav suplus ja peatus Luidja rannas. Mõned kaadrid on küll otse kui filmist “Mehed ei nuta”. Ja siis Rattagu kurvid ning seajooksutee. Usun, et bussijuht ei jätnud kasutamata mõnd rahva kiljutamiseks sobivat kurvi ehkki filmist see just välja ei tule, aga mäletan, et nii tehti. Ja seejärel loomulikult Kõpu tuletorn ning ka Ristna. Sisse muidugi ei pääsenud, kuid filmilõiku elavdas kaadrisse jäänud lennuki ülesõit.

Edasi sõites tehakse mõned peatused Emmaste kandis või juba Kassaris. Selliseid verandaga maju oli Hiiumaal kaunis palju. Oli seal kohtumine mõne vana meremehega, lihtsalt külapeatus, siit kohe ei selgu. Aga igal juhul ollakse varsti juba Sääretirbil jalutamas ning siis ongi õhtu käes. Telgid püsti, taluõuel lõhutakse puid, tehakse süüa… Tolleaegsele reisiseltskonnale tavapärane päeva lõpp. Aga kus see kõik toimub, ei saa aru. Ehk keegi vaatajatest tunneb ära.

The post HARULDASED KAADRID! Veerand tundi ekskursiooni poole sajandi tagusel Hiiumaal appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

Rudolf Tobiase sünnimaja ehituslikust vaatepunktist

Kadri Kuusk — Wed, 21 Jun 2023 12:39:15 +0000

Rudolf Tobiase sünnimaja ehituslikust vaatepunktist

Autor: Karin Kirtsi

Rudolf Tobiase 150. sünniaastapäeva kõrval väärib esiletõstmist asjaolu, et Rudolf Tobiase majamuuseum Selja külas tähistab samuti väärikat juubelit – tänavu saab Hiiumaa Muuseumi esimese filiaali avamisest 50. aastat! Selle eest, et muuseumimaja asemel ei seisa vaid mälestuskivi, saame täna tänada kolme meest – Lembit Odrest, Joann Kallast ja muuseumi esimest direktorit Volli Mäeumbaeda.

Helisalvestis Rudolf Tobiase majamuuseumi avamisest 1973. aastal

1873. aastal sündis kunagises Köstri talus Eesti süvamuusika rajaja, helilooja ja orelikunstnik Rudolf Tobias. Kultuuriajaloolisele tähtsusele lisaks on sünnimajal ka suur arhitektuuriajalooline väärtus, kuna tegemist on ühe vanima säilinud alevitüüpi majaga Hiiumaal. Varasematest taluhoonetest (elamu, ait-puukuur, laut, rehielamu, köetav pesuköök, kelder) on tänaseks alles vaid elumaja, kelder ning vana kaevukoht. Majapidamise juurde kuulusid veel põllu-, heina- ja karjamaad.

Selleks, et rekonstrueerida arusaam, milline hoonestus oli Köstri talus 19. sajandi lõpus, heidame pilgu endisaegsetele oludele. Teadolevalt olnud Tobiaste peres palju lapsi ning köstrimaja juurde asutati 1870-1880. aastatel ka Reigi-Käina-Emmaste vaeslaste varjupaik. Kuna kõik ühte elumajja ära ei mahtunud, elanud osa lapsi elumaja kõrval olevas vanas rehemajas. Eesti Teatri- ja Muusikamuusemi kogus on üks vähestest fotojäädvustustest vanast rehielamust, mis on ilmselt pildistatud 1950. aastatel. Lauda üks osa oli üleslaotud kivist ning hiljem üle (savi)krohvitud. Aida elamupoolses otsas magasid väidetavalt suvisel ajal peretütred.

Vana rehemaja, ait ja laut ei ole paraku säilinud, küll on muuseumikompleksi täiendatud 1990. aastatel kahe uue hoonega. Praegusel ajal paikneb elumaja kõrval vahelikuga ait, mis on algselt olnud Rootsi küla Kirsti talu kõrvalhoone. Samaaegselt aidaga toodi muuseumisse ka pukktuulik, mille eriilmeline rännutee sai alguse Emmastest Ole külast.

Käina köstrimaja on väidetavalt ehitatud 1840.- 50. aastatel. Tegemist on olnud lihtsa, ühekorruselise hoonega, millele vahepeal lisandus juurde tambur ehk eeskoda. Tänaseks on hoone tagasi saanud esialgse ilme. Väljast on hoone palgid olnud kaetud laia rõhtsa laudvoodriga. Palgi ja laudise vaheline tühimik oli täidetud saepuru ja sambla seguga. Tänases mõttes on tegemist moodsa öko-lahendusega, aga toona üsna tavapärane maja soojustamise võte – kasutati ilmselt seda, mida kätte saadi, et maja soojapidavamaks muuta.

Seest on hoone olnud krohvitud. Krohvi kinnitamiseks on palgid tikutatud ning kasutatud on ka krohvipeerge. Lae soojustamiseks on tarvitatud nn keerutatud õlelonte. Lagi ja seinad on viimistletud savikrohvi ja heledate lubi-liim värvidega, mida on hilisematel restaureerimistöödel ka muusemi töötajad ise kohapeal käsitsi valmistanud.

1885. aastal siirdus Johannes Tobias koos perega elama Kullamaale. Köstrimajja asus elama Käina uus köster Johann Sakkeus. Üürikest aega (1893-1895) peeti ka valla kohtuistungid selles majas. Kohtutoana kasutati saali (elutuba nr 5) ja kohtunike ruumiks sai kõrval asuv kamber (nr 4). Majas leidus ka sobiv arestikamber ja „pahalasi“ olla oma tegude üle järele mõtlema pandud maja keskel asuvasse panipaikka. Uksekohal asuvasse seinapalki raiuti valvuri vaateava, mis on säilinud tänaseni.

Sakkeuste perega jäi maja seotuks lõpuni. Pärast köster Johann Sakkeuse surma 1936. aastal jäid köstrimajja elama tema tütred. Kui Adele Sakkeus 1960. aastal suri, oli kogu kompleks väga kehvas seisus.
1964. aasta 31. detsembri määrusega võeti Rudolf Tobiase sünnimaja ajaloomälestisena riikliku kaitse alla ja tähistati teeviidaga. Tänu mälestise-staatusele on tänase päevani säilinud väga väärtuslik fotokogum 1965. aastast, mil fotograaf Roman Valdre pildistas üles kõik Rudolf Tobiase sünnimaja hooned. Samuti koostati 1968. aastal põhjalik akt maja tehnilisest seisukorrast koos fotodega.

Läheneva Rudolf Tobiase 100. sünniaastapäeva eel 1972. aasta kevadel otsustai riiklikul tasandil Rudolf Tobiase sünnimaja restaureerida. Vahetati välja mädanenud seinapalgid, valati uus vundament, osaliselt tehti ka uus katus ja vahetati välja põrandalaudu. 27. mail 1973. aastal avati endises köstrimajas Rudolf Tobiase memoriaalmuuseum Hiiumaa Koduloomuuseumi filiaalina. Helilooja 105. sünniaastapäeva tähistamiseks 1978. aastal, teostati majas põhjalik sanitaarremont. Ekspositsiooni koostasid muusikateadlane Vardo Rumessen ja kunstnik Erika Lindvere.

Uue rookatuse, välisvoodri ja aknad sai maja 21. sajandi hakul.

The post Rudolf Tobiase sünnimaja ehituslikust vaatepunktist appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.