Elukäik

Jaak Adamson sündis 25. aprillil 1938. aastal Tallinnas, kuid hiidlase peres. Tema isa Aleksander oli kaugesõidukapten. Poiss veetis Hiiumaal enamuse oma lapsepõlvest, sealhulgas sõja-aastad ja tunnetas end hiljem kogu elu, ka võõrsil elades, ennekõike hiidlasena. Sõda, Nõukogude okupatsioon ja isa saatmine sunnitööle Sillamäe aatomitehasesse jätsid tulevase kunstniku lapsepõlve- ja noorusaastatele sügava jälje. Perekonna vara konfiskeeriti, emal oli raske hakkama saada ja pere vanima poisslapsena veetis Jaak mõne aasta Riisipere lastekodus. Ka põhikooli lõpetas ta seal, teistest kaks aastat nooremana.

Keskkool oli tollal veel tasuline, lastekodul igal aastal ainult üks stipendium edasiõppimiseks (mida ei saanud pealegi tema) ja seetõttu proovis ta end esmalt erialadel, mis talle ei sobinud. Näiteks mäetehnikumis. Olud siiski paranesid ja aasta hiljem pääses ta keskkooli, olles ka selle lõpetamisel endiselt teistest aasta noorem. Sunnitöölt naasnud, ent peatselt surnud isa soovil, astus ta mõneks ajaks merekooli. Töötas Draamateatris ja Estonias dekoraatori ja lavapoisina, soovides ka ise näitlejaks saada. 1958. aastal sattus hoopis Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti, kus õppis maalikunstnikuks. ERKI-s oli tema peamiseks juhendajaks Valerian Loik, tähtsat rolli etendasid veel Johannes Võerahansu, Voldemar Väli ja Märt Bormeister. Instituudi lõpetas Adamson 1964. aastal, töötades samal ajal juba mõnda aega Hiiumaal rajoonikunstniku ja kunstiõpetajana. Siia oli ta palunud end ise suunata, oli juba varem igal võimalusel Hiiumaal käinud.

1966. aastast alates hakkas noor kunstnik esinema avalikel näitustel. Aastatel 1967–1980 töötas peamiselt vabakutselise kunstnikuna, lõpupoole ka ERKI joonistuskateedri õppejõuna. Lisaks tegi ta lava- jm kujundusi nii teatrites, televisioonis kui kirjastustele, kirjutas ka ise paar stsenaariumit – ja ka temast endast tehti paar telefilmi. Nii-öelda loomingulise komandeeringuna oli ta ajutiselt isegi kalur – nii kalalaeval kui rannapüügis. 1979. aastal pälvis ta maali „Raskelt läbitav maastik J. Smuuliga peaosas“ eest Eesti maali aastapreemia. Tunnustusi tuli ka näitustelt nii kodu- kui välismaalt.

Hiiumaalt lahkus Jaak Adamson koos perega 1972. aastal, kuid suvitamas käis endiselt Kassaris, kus oli pere suvila. 1980. aastal lahkus ta alaliselt Eestist ning asus peatselt elama maalilises mägilinnas Kremnicas Slovakkias (tollal Tšehhoslovakkia). Kuid endiselt – kuni 2015. aastani – käis ta igal aastal vähemalt korra ka Hiiumaal.

Slovakkias töötas Adamson lisaks vabakutseliseks kunstnikuks olemisele Kremnica tarbekunstikooli õppejõuna, professori ning direktori asetäitjana, aga ka Banska Štiavnica restaureerimisateljees. Jaak Adamson kuulus aastast 1988 Slovakkia Kunstnike Liitu. Eesti iseseisvuse taastamise järel taastati tema liikmelisus ka Eesti Kunstnike Liidus, kust ta pärast Nõukogude Liidust lahkumist välja oli heidetud. Ta jäigi surmani ainult Eesti kodanikuks.

Jaak Adamson lahkus meie hulgast 27. veebruaril 2022. aastal.

Looming

Oma maalides, joonistustes, akvarellides, eksliibristes ning skulpturaalsetes nahakunsti teostes kasutas Jaak Adamson paljusid erinevaid eksperimentaalseid tehnoloogiaid ning autoritehnikaid. Kokku on Eesti avalikes kogudes ligi 70 maalikunstnik Jaak Adamsoni tööd ajavahemikust 1959–2001. Suurem osa neist pärineb 1960.–1970. aastatest. Tema hilisem, väga rikkalik, looming on vähem tuntud ja meie muuseumides praktiliselt esindamata. Aastal 2002 ilmus Jaak Adamsoni ja tema poja Andres Adamsoni koostöös „Kunstiõpik gümnaasiumile“.

Jaak Adamsoni kommentaar oma algusaastate loomingu kohta: „Eesti kunstikriitikud nimetasid meid kolmekesi – Jüri Palm, Jüri Arrak ja mina – koos just seepärast, et ehkki kõik erinevad, ei sobinud me kusagile mujale. Sõbrad olime pealegi kah. Kui meid või vähemalt mind kusagile liigitada tingimata vaja oleks, siis tollal olin ilmselt lihtsalt ekspressionist.“

Näitus on avatud Pika Maja saalis kuni 25. aprillini 2023.

Alates 10. oktoobrist 2022 on Pika Maja saalis üleval näitus “Muinasjutt”.

Näitusel on esindatud väike valik Hiiumaa Muuseumi kunstikogust. Väljapanek mõjub nagu muinasjutt, sest siin seisavad kõrvuti kunstnikuks õppinute ja asjaarmastajate tööd, tõeline kunst ja järeleaimamise katsed. On tuntud nimesid ja vähem tuntud autoreid. Kõiki neid on tagant sundinud suur loomise tahe. Kuna praegu viib iga järgnev päev meid lähemale hingede ja jõuluajale ja sealt edasi uuesti kevadet ootama, leiab neis töödeski aastaaegade vaheldumisele omaseid muutusi värvides ja meeleoludes.

Maalinäitus on avatud Pika Maja saalis 21.06 – 01.10.2022.

Leonid Mikk, kunstnikunimega Lepo Mikko sündis 7. detsembril 1911. aastal Viljandimaal Arukülas. Kohaliku kooli lõpetamise järel viis tee noormehe Tallinnasse Riigi Kunsttööstuskooli dekoratsioonimaali erialale. Selleks sai ta innustust koduküla naabertalust pärit oleva kunstniku Juhan Muksi töid ja tegemisi jälgides. Kunstikoolis olid tema peamisteks juhendajateks Roman Nyman ja August Jansen. Aastatel 1930-1932 jätkusid õpingud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, kus teda õpetasid teiste hulgas ka Voldemar Mellik ja Villem Ormisson. Õpingud jätkusid veel 1939. aastani Nikolai Triigi ateljees. Sealt võttis ta kaasa oskuse tegelda põhjalikult teoste kompositsiooni ja värvilahendustega. Lõputöö „Paaditõrvajad“ (1940) on aga üks neist oma ajastu maalidest, mis tavapärase külaelu kujutamise kõrval tõid vaataja ette ka Eesti rannarahva elu-olu.

1944. aastast elas Mikko juba Tallinnas, kus hakkas üsna kohe tööle maaliõppejõuna Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (hilisem Eesti Riiklik Kunstiinstituut). Tudengitega käidi võimaluste piires mööda Eestimaad maalimas. Üheks väljasõitude kohaks osutus ka Hiiumaa. Nii imbusid saarel nähtud paigad ja saadud muljed ka juhendaja enda loomingusse. Lepo Mikko kui õppejõu käe all on teadmisi ja kogemusi saanud Malle Leis, Tiit Pääsuke, Saskia Kasemaa ja paljud teised. Kui Mikko võitis 1961. aastal Eesti Teaduste Akadeemia fuajeesse kavandatava monumentaalmaali konkursi, oli üks selle teostajatest ka hiidlasest keraamik Mall Sooster-Valk.

Lepo Mikko loomingu kõrgaeg langeb ajavahemikku 1950. aastate keskpaigast 1960. aastate lõpuni. Eriti väärivad märkimist tema natüürmordid ja maastikumaalid.

Kunstnik lahkus meie hulgast 6. detsembril 1978. aastal ja on maetud Metsakalmistule.

Näitus „Koer arhiivis. Koer muuseumis“ Hiiumaa Muuseumi Pika Maja galeriil. Avatud alates 25.04.2022.

Koer on üks vanemaid koduloomi, kes kujunes 27 000 – 4 0000 aastat tagasi tõenäoliselt hallhundi kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena. Just selle pika inimesega koosolemise ja tegutsemise tõttu on koeraga seotud materjalid leidnud tee ka arhiiviriiulitele. Kõige enam leidub seal erinevate kohtute materjale nii koerte poolt tekitatud kahjude kui ka kannatada saanud koerte kohta. Lisaks on dokumente koerte koolitamisest, treenimisest, nende sobilikkuse katsetamisest, maksustamisest, aga ka koertest kultuurimaastikul, näiteks koertest kui filminäitlejatest ja veel paljudel muudelgi teemadel.

Vitriinides olevad esemed pärinevad SA Hiiumaa muuseumid kogudest. On muuseumiski koertega seotud dokumente, kuid rohkem ikka esemelist ainest. Olgu tegu algelise suukorvi või koerast inspireeritud pingiga. Muuseumiesemed tuletavad meelde, et koeri on palju kujutatud väikelaste õppematerjalides, või mänguasjadena, samuti heliplaatidel, kelladel, raamatukaantel või isegi seinavaibal. Selle näituse stendid on koostanud Eesti Rahvusarhiivi materjalile tuginedes Margus Lääne, kujundanud Einikke Leppik. Muuseumiesemed valis näitusele Helgi Põllo.

Koer on sotsiaalselt intelligentne loom ja temast see näitus räägibki.

“Meri – mu armastus”
Merike Ennola-Saimre (1947-2015)
Näitus Hiiumaa Muuseumi Pika maja saalis 28.01.2022–08.05.2022

Tänavu maikuus saanuks Merike Ennola-Saimre 75-aastaseks. Elutee aga hiidlaste poolt armastatud kunstnikul nii pikaks ei kujunenud. Nüüd saame me Merikesele mõelda tema maale vaadates. Mandrilt pärit Merike Ennola-Saimre armastas väga merd ja nii ta 1977. aastal koos abikaasa Rauliga Hiiumaale elama asus. Selleks ajaks olid lõpetatud nii Tartu Kujutava Kunsti Kool kui ka Eesti Riikilik Kunstiinstituut. Viimases oli ta Ants Viidalepa õpilane. Ülejäänud elu elas ja töötas Merike Hiiumaal. Juba 1973. ja 1974. aastal oli ta oma töödega esinenud Vabariiklikel näitustel Tallinnas Kunstihoones ja 1982. aastal eksponeeriti tema töid samas toimunud Eesti maastikumaali näitusel. Alates 1983. aastast on Merike Ennola-Saimre osalenud kõigil Hiiumaa kunstnike ühisnäitustel. Isiknäitusi on tal olnud nii Kärdlas (1997, 2007) kui Tallinnas (1997), grupinäitustel osalemisi nii Saksamaal kui Soomes. Tema viimane isiknäitus enne praegust oli 2012. aastal Roograhu sadamahoones.

Pika Maja galeriil on avatud näitus “Kirju ühest sajandist”
24.11.2021–17.02.2022

Eesti Rahvusarhiivi näituse stendid on koostanud arhivaar Astri Schönfelder. Näitusel tutvustatakse kirjade kirjutamist ja saatmist, kirjapabereid ja ümbrikuid erinevatest kümnenditest. Leidub näiteid kuulsatelt inimestelt, aga ka tavaliste inimeste sõnumeid, olgu Siberist või reisilt maailma eri paikadesse. Arhiivinäitusele lisaks on välja pandud huvitavaid näiteid Hiiumaa Muuseumi kogus olevatest kirjadest.

Avatud Pika Maja saalis 01.05-20.09.2023.

Pidulik avamine 1. mail kell 15:00. Kõik on oodatud. 

Näitus „Pillid piltidel“  toob kunsti kaudu esile muusikat, täpsemalt küll muusikainstrumente. Eriliseks teeb väljapaneku seegi asjaolu, et valdav osa töödest on pärit erakogudest. Lisaks mõned teosed Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist ning üks töö Hiiumaa muuseumist. Valik on igas mõttes kirju, seda nii tehnikate, autorite kui ka pillide endi poolest. Vaadata saab õlimaale, akvarelle, graafikat ja segatehnikas töid. Esindatud on E. Viiralt, Adamson-Eric, E. Ole, E. Kits, E. Okas, M. Maksolly, K. Põllu, S. Leitu, N. Mei, J. Mildeberg, K.M. Kostabi, Laurentsius ja mitmed teised kunstnikud. Näitus jääb avatuks 20. augustini.

Täname teid, M. Kaarepera, P. Kärm, E. Kunila, M. Kunila, M. Lukk, P. Aadel,  T. Kiin, K. Suss

Kassari mõisa paekivist ehitatud valitsejamajas asub Hiiumaa ajalugu ja kultuuri tutvustav püsiekspositsioon “ELU SAAREL. TULI, VESI, ÕHK, MAA.”.

Näituse kandvaks mõtteks on käsitleda Hiiumaa elu ürgsete elementide kaudu, mis juba pealkirjas mainitud, nende üldteada omadusi silmas pidades.

Selline lähenemine toob selgelt esile, kui seotud on omavahel kõik nähtused, tööd-tegemised ja sündmused. Minevik ja olevik ei ole siin asetatud ajateljele, vaid möödunut vaadeldakse pigem argieluliste protsesside, arengute ning ilmingute kordumisena. Keskmes ikka see oluline, mis inimese elule siin saarel kaasa aitab või mis seda eri aegadel on ohustanud. Näituse kaks põhiruumi on poolitatud kesksete seintega, igale elemendile üks. Ruumides olevad esemed ja lood keskenduvad saare põliselanike lihtsatele, kuid olulistele oskustele, teadmistele ja kogemustele.

Hiidlane on aastatuhandeid elanud koos oma saarega ja seda ümbritseva merega. Ta on pidanud loodusega kahekõnet, mida põlvest põlve edasi andes kujunes meie kultuuripärand. Täna kuulub Hiiumaa koos teiste Lääne-Eesti saartega UNESCO programmi „Inimene ja biosfäär“. See tähendab, et siin väärtustatakse ja hoitakse hariduse, kultuuri ning teaduse abil looduse ja inimese koostoimimise traditsiooni.

Näituse idee, esemevalik ja tekstid: Helgi Põllo
Kujundus ja tehnilised lahendused: Mae Kivilo, Karl Kuusk
Projektimeeskond: Toomas Kokovkin, Urmas Liit, Kauri Kiivramees, Kadri Kuusk, Jaanika Kuusk, Kätlyn Kaevand, Tiina Selirand, Merike Niimann
Kassari uus ekspositsioon on saanud toetust LEADER programmist.