Blogi Archives - SA Hiiumaa Muuseumid

Sirbi alt leivaahju – rukkikasvatusest Mihkli talumuuseumis

Eimar Tärk — Fri, 10 Oct 2025 11:19:37 +0000

Sirbi alt leivaahju – rukkikasvatusest Mihkli talumuusemis

10.10.2025
Autor: Eimar Tärk

Sadakond aastat tagasi, enne kombainide, leivatööstuse ja kiire transpordi võidukäiku, oli Hiiumaa talude üheks põhitoiduseks omakasvatatud viljast rukkileib. Kartuli osatähtsus toidulaual oli küll ajapikku tõusnud, kuid veel 1939. aastal kattis rukis pea kolmandiku kogu Hiiumaa külvatud põllumaa pindalast. Teise kolmandiku kogu külvipinnast andsid oder ja kartul kokku. Reeglina ostsid väikemaapidajad rukkivilja või -jahu sisse, suuremad talud pigemini müüsid osa maha. Siiski kulus neilgi oluline osa rukist omaks tarbeks ära, külvipinda arvestades oli olulisem müügiartikkel siiki nisu.

Et õppida endisaegseid töövõtteid, külvasime möödunud sügisel Mihkli talumuuseumis maha kolm tosinat ruutsülda Sangaste rukist. Sõnnikuga sisseküntud ning siledaks kultiveeritud lapile sai seeme käsitsi peale visatud ning rehadega mulda songitud. Puuduva põllurulli aset täitis üks paan vana katuseplekki, mis kividega koormatult lohistades maad silus. Enne talve tuli kaunis roheline oras üles, kevadel sai metssigade loomupärase töö takistamiseks põllulapile ka vanast mõrralinast aed ümber veetud. Suvel sirgus rukis varasemalt kartuli all olnud põlluosal kenasti, kuid lapi varjulisem ja uudismaisem külg otsustas pigem loodusliku koosluse kasvatamise kasuks. Lõikuskuu algul oli tera veel puhta roheline, pea iga päev kallas vihma. Siiski jõudis vili veel üllatavalt kiiresti valmida – kahe nädala pärast oli rukkitera kollane ja kergelt kõva, kuid mitte päris hamba all paukuv. Et ideaalse ilma asemel oli oodata äikesetormi, sai suuremad lootused pandud oma kuivatile – reheahjule ja partele.

Rukkimaarjapäeval, mis juhtus sajuta olema, luisati sirbid üle ja läks viljavõtmiseks. Et peamine metoodik juhtus puhkusel olema, rakendasid mustatöölised etnograafilise ettevalmistuse kõrval tublis annuses talupojatarkust. Suurem teoreetiline õppemoment tekkis hiljem, kui tehtud töid sai võrreldud etnograafide poolt 1933. aastal Kassarist Priidu Kärseni ning 1931. aastal Emmastest Aet Niidi käest kogutud viljatööde kirjeldustega.

Esialgu kippus teravamgi sirp kõrsi koos juurtega välja rabama, kuid mõne vihu järel õppis käsi juba tarvilikku lõikeliigutust tegema. Vihkude sidumine oli ette uuritud – paar-kolm piiu ehk peotäit vihuks, punt kehvemaid kõrsi ehk sasjad sidemeks kokku keerutada, kaks korda ümber vihu keerutada ning otsad sideme alla toppida. Sülle kogutud vihualge tahtis aga iga uue peotäie järele haarates kohe maha pudeneda. Kuidas nõnda sületäisi koguda, et käed tööks vabaks jääks? Tehti paus ning tudeeriti Ernst Hermann Schlichtingi akvarelle. Kuigi kolleegide hulgast võis kuulda allikakriitilist nurinat, et kas nüüd kunstnik sellist asja oskas tähele panna, oli õppetöö siiski tulemuslik. Selgus, et vihku on kõige parem sülle koguda kummargil, hoides seda kinni rinna ja põlve vahel. Siin ilmnes ka naisterahvaste füsioloogiline eelis lõikustööl. Ka Kamenev kujutab Käina naisi sirbiga lõikamas ning mehi parmaid ehk vihusületäisi vedamas.

Meeste hulgast kostus jällegi nurinat, et miks siis ikkagi sirbiga küürutada, kui vikatiga läheks asi hulka jõudsamalt. Sai ka seda proovitud – vikatiga lõikamine on kiirem, kuid kõrred lähevad risti ja vihu sättimine võtab rohkem aega, kui asi väärt oleks. Sajand tagasi olid selleks tarbeks välja nuputatud vikati külge kinnitatavad rehad, mis lõigatud kõrred ühte suunda tõmbasid. Meil seekord sellist riistapuud võtta ei olnud. Kuigi sirbiga lõikamine on vaevalisem, lihtsustab see edasisi protsesse oluliselt. Ehkki vili pidi kohe rehetoa partele minema, prooviti siiski ka akki või nabrat laduda. Hästi see ei õnnestunud, tuul lükkas juba ainuüksi alusringi kummuli. Hakikujunduse õppimiseks nappis ka aega ning materjali.

Edasi läks saak vähevankril rehetoa ette ja süles tuppa. Upitasime esimesed vihud üles partele seinte vastu, sealt edasi juba üksteise najale püsti seisma. Tuli oli juba varem ahjus, nüüd läksid kriiskad kinni ja suits juhiti korstna asemel rukkivihkude vahelt unkaaugust välja. Ahju kütsime ka kahel järgneval päeval. Kolmandal päeval oli kõik purukuiv, viljaterad kippusid proovides hambaid lõhkuma.

Nädalake hiljem võtsime ette rehepeksu. Rehetuppa toodi välja rabamispink, ühest puust varbad ja kaheosalised läägrid ehk koodid. Vihud võeti jällegi ettevaatlikult partelt alla. Prooviks sai osa vilja esiteks vastu pinki rabatud, seejärel põrandale laotatult varbatud ja veel kootidegagi peskstud. Selgus, et juba rabamisega lendas suurem osa teri viljapeadest välja, peksmine andis vaid hulka pahna ning vaid väikse osa viljasaagist. Otse kütmise järel oleks rabamine veelgi paremini toiminud.

Proovid tehtud, tõmbasid naised atud pähe, mehed käised üles, ning hakkas üks hirmus tolmutamine. Et vältida vana laudpõranda pragudest vilja hulka trügivat liiva, sai vihud kassarimehe Priidu Kärseni leiutatud linaropsimise meetodi eeskujul õlletõrde rabatud. Nii jäi vili liivast puutumata, kuid hoovõtmise ruumi kippus nappima. Seepärast rabati vihid vastu pinki üle ning viimaks ka varbati. Kokku korjatud ja kotti aetud, oli tulemuseks umbes pooleteise puua jagu tuulamata vilja ehk umbes kolm-neli seemet.

Järgmise protsessina oli tarvis vili puhastada. Jämedama sarja peal liigutades sai kätte enamiku murdunud viljapäid. Sari rehealuse ukseavasse riputatud, algas tuule passimine. Üksikud tuuleiilid jäid aga täpselt tuulamise hetkel jällegi vagaks. Tuule ootamise asemel osutus lihtsamaks rehealuse nurgas seisev tuulamismasin töökorda seada. Masina üldised tööpõhimõtted selgeks tehtud, järgnes kolude ja sarjade puhastamine ning liikuvosade määrimine. Ülalt masinasse valatud vili langes järjest läbi peenenevate sarjade, kuni alusplaati mööda kolusse langes. Käsivänt masina küljel käitas korraga nelja labaga tsentrifugaalventilaatorit ning loksutas sarjaraami küljelt-küljele. Kaks korda läbi tuulatud, näis vili juba puhas, kuid kolm on kohtuseadus. Hiljem küll selgus, et ikkagi vähe!

Tuulatud vili oli kena kuldne, kuivatamisest üsna tugeva suitsulõhnaga. Tea, kas seda ka leiva mekist tunda on? Rehealuse teises nurgas asetsev käsikivi sai veidi tihedamaks lastud ning algas jahvatamine. Selgus, et kui jahu viis korda kivide vahelt läbi ajada, hakkas see kruubi asemel ka jahu meenutama. Endisaegadel ei käiatud käsikivi ega veskit kunagi tühjalt, kuna see lihvis kivide tööpindadele raiutud soontel teravuse maha; talumuuseumis on aga käsikivi ringiväntamine peamiseks atraktsiooniks igas vanuses inimeste jaoks. Paari leiva jagu jahu käsitsi jahvatatud, läks osa rukist seemneks ja ülejäänud haamerveski alla.

Samast jahust kasvatatud juuretis valmis, algas katse-leivategu. Leib tuli väga maitsev ja sealjuures ilma suitsumekita. Kuid mõne proovija sõnul meenutas see hetki lapsepõlvest, kui peale rannas mängimist hambad liivast krigisesid. Liiv leiva sees!

Mis läks valesti? Seda, et korduvalt pühitud rehetoa põrandalaudade vahel leidub lõpmatu allikas liiva, panime juba varem tähele. Seepärast sai ka osa vilja tõrde rabatud ning põrandal pekstud kraam eraldi kogutud. Liivane-savitükiline vili pidi aga ajalooliselt tavaline olema, kuna reht peksti savipõrandaga rehealuses, mõnel pool ka hobustega tallates. Oleks pidanud vilja peale tuulamist veel tihendama kurnaga sõeluma, millest liiv oleks läbi sadanud. Kuna aga tuulamismasina põhjaplaat on selleks tarbeks augustatud, ei tulnud see hetkes mõttessegi ning seni eraldi hoitud eestotsa ja ännapoolne vili läksid ühte kotti kokku. Häda korral saaks muidugi jahu veel läbi sõeluda, liivasem püül kõrvale panna ja koredamast jahust leiba teha.

Lõikus ja rehepeks selleks aastaks läbi, oli aeg juba jälle sealmaal, et põllulapp üles künda, kultiveerida, äestada, rukis maha külvata ja kinni trampida. Õppetundide vitsad täusse pandud, käsikivi teritamine ning muud tarvilikud tööd nimekirja seatud, jääb loota vaid head tulevat vilja-aastat. Ehk annab järgmise lõikuse aegu neid töid ka huvilistele tuvustada.

The post Sirbi alt leivaahju – rukkikasvatusest Mihkli talumuuseumis appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

Ott Lambing 70

Eimar Tärk — Wed, 09 Jul 2025 11:37:29 +0000

Ott Lambing 70

02.06.2025
Autor: Ille Savioja

Tänavu jaanilaupäeval saanuks Ott Lambing 70-aastaseks. Sündinud 23. juunil 1955 ning üles kasvanud Kohtla-Järvel, elas ta suurema osa oma elust Hiiumaal, Kärdlas. Olles lõpetanud Tartu Kunstikooli, tuli ta 1975. aastal suunamisega Hiiumaa Rajooni Tarbijate Kooperatiivi reklaamikunstnikuks. Ning siia ta jäi.

Töötades palgalise kunstnikuna ja olles samal ajal Pioneeridemajas laste kunstiõpetaja, hakkas Ott regulaarselt organiseerima Hiiumaa kunstnike iga-aastaseid ühisnäitusi. Võib õelda, et just need ühisnäitused, mida Lambing veerand sajandit eest vedas, panid aluse Hiiumaa püsivale kunstiringkonnale. Rohkem kui kümme aastat juhatas ta ka Hiiumaa kooliõpilaste igakevadisi ühismaalimisi. Lambingu kunstiklassis väljendus tema äärmine korraarmastus ja ilumeel. Töövahendid reas joone järgi, värvid toon-toonis; kogemata tekkinud värviplekkidest kujundatud põrandakunst ja prügikott kindlasti värviline, mitte must! Ottlambingulik pedantsus kajastub Hiiumaa kunsti- ja näituse-elus kindlasti veel aastakümneid, kandes vilja igat pidi – nii eeskuju kui ka protestimeelsuse ärgitajana.

Ott püüdis jäädvustada ja arhiveerida võimalikult palju materjali nii Hiiumaa kunstnike ühisnäituste kui ka omaenda tegevuste ja mõtete kohta. Algaastate materjal on säilinud Kärdla Trükikoja formaadis. Edaspidisest on olemas fotoaparaadiga tehtud ülesvõtted näitustelt, kujundustest; aja jooksul asendus must-valge filmilint värvifilmiga. Enne sajandi lõppu on kasutusele tulnud koopiamasin. Kogu tehnika areng on jälgitav Lambingu rikkalikus pärandis – riiulite kaupa fotoalbumeid; kaustade kaupa eskiise, töötlusi; raamitud seinamaalid.

Ott Lambingu loomingut iseloomustab VÄRV. Kirkad värvid – oranž, punane, kollane… tugev sinine, roheline. Oma lemmikvärviks pidas ta türkiis-rohelist, mis oleks pigem soe, mitte külm toon. Tööde viimistlemisele kulutas Ott palju, palju aega – nii vaimse energia setitamiseks kui ka füüsiliseks pintslitööks. On olnud suuri teoseid, mis läksid maha lihvimisele, üle värvimisele, sest aeg, mõte ja maailm olid muutunud. Lisaks olid tema kujundatud ning tihti ise valmistatud lugematud reklaampannood ja -plakatid, kujunduselemendid avalikele suurüritustele, sündmustele, rongkäikudele, vastuvõttudele, teemapäevadele, loodusradadele… Lambingu rikkalik tarbekujundus andis märkamatult Kärdla linnale omapärase näo, ilmestades avalikku ruumi läbi trükiste, firmalogode, hoonete värvilahenduste jne.

Lisaks teenetele kohaliku kunstielu edendamisel oskas ta tutvustada Hiiumaa kunsti ka väljaspool kodusaart, nii Eestis kui ka Leedus, Venemaal, Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ning Prantsusmaal. Aastal 1998 omistati Lambingule Kärdla linna preemia kunstielu rikastamise eest, 2011 pärjati teda Hiiu maakonna teeneteplaadiga, mille kujunduse autoriks oli ta ise. Tal olid ka mitmekülgsed teadmised kunstist, kultuurist laiemalt, spordist, maailma poliitikast. Ta olid oodatud kambajõmm ja hinnatud meeskonnaliige mälumängudel.

Ott Lambing lahkus 64-aastasena 29. septembril 2019. aastal. Elu jooksul kujundas ja kureeris ta üle 300 kunstinäituse, olles ise osaline sadakonnal ühis- ja üle 30 isikunäitusel. Tema tööde nimekirjas on üle 800 nimetuse. Mälestuse jäädvustamiseks on Oti viimase töökoha, Kärdla kultuurikeskuse juurde paigutatud temanimeline istepink kirjaga „Süda Hiiumaal ja kunstis“. Ott Lambingu kunstipärandiga saab tutvuda veebilehel ottlambingart.eu

The post Ott Lambing 70 appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

Emmaste vanast rahvamajast

Eimar Tärk — Fri, 10 Jan 2025 08:57:30 +0000

Emmaste vana rahvamaja rajamisest

10.01.2025
Autor: Eimar Tärk

Möödunud suvel Emmaste keskuses tuure tehes sai ka muuseum juurde uut teavet, materjale ning uurimisküsimusi. Suured tänud kõigile osavõtnutele ning oma mälestuste jagajatele! Huvitava küsimusena sai üles märgitud Emmaste vana rahvamaja päritolu. Paljud mäletavad veel rahvamaja lõpuaegu, kuid sõjaeelsest ajast pajatab vaid pärimus. On küll üldteada, et maja toodi kohale lahtivõetuna, kuid kustkohast? Selles osas leidub mitu erinevat varianti. Kas rahvamajaks toodi piirivalvehoone Lepikult, kordoni tall Sõrult või helgiheitjahoone Tohvrilt? Kuigi see oli ajendav küsimus, siis ei jäänud see kaugeltki ainsaks leitud vastuseks.

Suur oli siinkirjutaja rõõm leida niivõrd esinduslikke allikaid, mis rahvamaja asutamisele valgust heidavad. Esiteks leidub Rahvusarhiivis, Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi Riigivaranduste Osakonna fondis säilik Emmaste Noorsoo Edendamise Seltsi seltsimaja ostu kohta, teiseks on Hiiumaa Muuseumi arhiivkogus hoiul kollektsioon Emmaste seltsi peoaruandeid ning kirjavahetust. Need andis muuseumile üle vana rahvamaja viimane juhataja Helle-Mare Kõmmus 1999. aastal.

Tsaariaegsete juurtega Emmaste Noorsoo Edendamise Selts registreeriti Saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta septembris. Võimalik, et seltsi ametlik registreerimine oli vajalik maja hankimise jaoks, sest oktoobris ostetakse sakslaste käest ära Tohvri külas asunud poolelijäänud Vene rannakaitse raadiomaja. 17. oktoobril on Saksa okupatsioonivõimude Lõuna-Hiiumaa ametieestseisja Lessel väljastanud seltsile tšeki 1224 marga tasumise kohta. Veel enne sakslaste lahkumist, 3. novembril 1918, moodustatakse seltsi ehituskomisjon koosseisus Voldemar Emeljanov, Markus Lippu, Peeter Kruusi, Theodor Seppel, Georg Kõmmus, August Tärk ja Rudolf Vähi. Vabariigi sisseseadmise ja Nõukogude Venemaaga sõja puhkemise taustal jäi asi ootele. Kuna enamik komisjoni liikmeid mobiliseeriti peagi Eesti Vabariigi vägedesse, valiti 9. veebruaril 1919 uus ehituskomisjon koosseisus Voldemar Bardiam, Peet Põllu, Jaan Sein, Erich Virnhoff ja Bernhard Tärk. Ehituskomisjonide tööst täpsemad allikad puuduvad.

Raadiomaja kuulus algselt Peeter Suure merekindluse suurtükipatarei Nr. 34 juurde, mille positsioonid jäävad tänapäeval Hindu küla piiresse. Kui betoonist kahurialused ja rinnatised on siiani nähtavad ning ka muinsuskaitse all, siis raadiomaja ning selle juurde kuulunud raadiomasti algne asukoht on teadmata. Merekindluste ehituse dokumentatsioonist on Eestis säilinud vaid murdosa, 1937. aastal läbi viidud suurtükipositsioonide kaardistamisel raadiomaja vundamenti ning raadiomasti asukohta märgitud ei ole.

25. veebruaril 1919 saatis Emmaste Noorsoo Edendamise Seltsi eestseisus Lääne maakonna ülemale palvekirja majaostu kinnitamiseks uue valitsuse poolt. Sellest kirjast leiame ka täpsema kirjelduse hoonest ja selle seisukorrast. Traadita telegraafi ehk raadiomaja hakati Vene vägede poolt Tohvrile püstitama 1917. aastal, sakslaste pealetungi tõttu jäi ehitus pooleli. Ehituseks olevat kasutatud juba pikemalt ilma käes seisnud palke. Püsti said seinad ja kolm telliskivikorstent, puudu oli katus, laed, põrandad, aknad-uksed ja ahjud. Dessandi ajal said seinapalgid veel mürsukildudest kahjustada. Selts palus kiiremas korras omandi tõendamist ja luba mädanema kippuva hoone teisaldamiseks.

Juba 14. märtsil 1919 andis Eesti Ajutise valitsuse riigivarade ülevõtmise komisjon seltsile loa maja äravedamiseks ja Nõmmel ülesehitamiseks, ostuleping ja omandi kinnitamine jäeti hiljem lahendamiseks. Märtsi lõpul käisid Emmaste vallavanema abi M. Põld ja Georg Kaup eksperdina Tohvril maja vaatamas. Kinnitati, et seinapalgid olid mitmest kohast mädanema läinud ning läbi lastud. Kapten Kaup hindas ehituse väärtust 1100 margale ehk sisuliselt kinnitas seltsi makstud hinna õigsust. Miks just Georg Kaup hoonet hindama kutsuti, ei ole teada. Ehk oli vallalgi huvi ettevõtmist toetada – elas Kaup ju ise planeeritud seltsimaja krundist kiviviske kaugusel ning tema õde Marie oli Emmaste Noorsoo Edendamise Seltsi esimehe Priidu Onno naine. Riigiametnikele esitlemiseks sai aga dokument varasemalt avalikke hooneid ehitada lasknud maineka kaugsõidukapteni allkirja.

Maja ehitati Priidu Onno kaupluse (endise Nõmme kõrtsi) ja Nõmme algkooli vahele. Krunt pidi olema varasemalt Emmaste mõisalt välja renditud. Täpsemalt ei ole teada, et kuidas kulges hoone äravedu ja ülesehitamine, kes ehituse teostasid ning mis see maksma läks. Igatahes oli 1919. aasta lõpuks maja kasutatav ning toimus avapidu. 15. detsembril 1919 saatis seltsi ehituskomisjoni liige, aprillikuus Inseneripataljoni mobiliseeritud Bernhard Tärk seltsi juhatusele kirja, milles ta õnnitles liikmeid seltsimaja valmimise ja avapeo puhul. Olgu see kiri siin välja toodud, kuna see ka tänapäeval meid kõnetada võib:

Sõjaväljal 15 Dets. 1919 a.

Emmaste Noorsoo selts!

Tervitan teid nende ridadega uue seltsimaja esimese pidu puhul ja soovin õnne jõudsaks edenemiseks!

Edenemine aga ei tule ilma püüdmiseta! Seepärast võidelge – teie noored – võidelge! Ärge jääge ükskõikselt ja külmalt vahtima – nüüd, kui kõik rahvad võitluses on; ka seal rahulikus maanurgas on võitlus väga tähtjas, sest terve elu on üks võitluse väli! Ma ei soovita teile sellega mitte pussi ega rusika võitlust, aga ma soovin teile õnne selleks, kes te veel vabad olete, et vaba aega tarvitada jõu ja teadmise kogumiseks, et suurilm teile mitte väga võeras ei saaks olema – kui saatus teitest mõndagi kodukonnast välja kutsub. Teil on veel aeg lõbutseda ja pidutseda… sest noorus ja nali on lahutamatud seltsilised.

Nüüd on teil uus seltsimaja ja seal püüdku igaüks endale maitset valmistada ja võtku tungivamalt osa, kui seni ajani seda tehti. Uuendage iseendid ja aidake kaasa pidude toime panemisel, näitemängudel, laulukooridel jne. ja viige elusse need luuletaja hüüd sõnad:

Ärgakem siis Eesti pojad
Eesti tütrad ühtlasi
Ehitagem Eesti kojad
Lilledega kaunisti jne

Kui seltskonnal on üks meel ja osavõtliku püüdmist – siis on nende koda ka lilledega ehitud.

Seda soovib teile osavõtlik suguvend

Bernhard Terk

(adress Ins. Pat. Telegrahvi rood III kaabeli jagu)

Kuigi ta oli väeteenistuses, siis telegraafiroodu telefonistile käisid kodukandi uudised ilmselt võrdlemisi kiiresti kätte. Otsesemad teated avapeo kohta puuduvad – võimalik, et üritus oli tasuta ning seega ei vajanud ülesmärkimist. Esimene peoaruanne Emmaste-Nõmme seltsimajast pärineb 26. detsembril 1919 toimunud jõulupeost. Pidu müüdi 496 piletiga praktiliselt välja, inimesi oli kohal ehk rohkemgi. Maja edasise ehitamise peale kulus ära ka enamik 1920. ja 1921. aasta eelarvest, sissetulekud tulenesid peamiselt arvukatest peoõhtutest.

Kus aga korraldas selts üritusi enne seltsimaja avamist? 1919. aasta veebruarist augustini on säilinud aruanded kaheksast peost, millest vaid kahe puhul on märgitud toimumiskoht. Jaanipidu koos teatrietendusega korraldati 24. juunil Saaremaal Leisis ning 31. augustil viidi läbi peoõhtu Käina vallamaja saalis. Emmastes kasutati tõenäoliselt Nõmme algkooli ruume. Enne oma maja valmimist on läbivalt peoõhtute kuludesse määratud vallalt pinkide rentimine ning nende edasi-tagasi vedu, seega võib arvata, et Metsalaukal asunud vallamaja ruume ürituste tarbeks ei kasutatud.

1920. aastad olid seltsi jaoks keerulised nii vaimses kui majanduslikus mõistes, kuid ometi suudeti edasi rühkida ja oma maja säilitada. 1930. aastail osteti krunt riigilt välja, teostati küttesüsteemide ümberehitus ning laiendati ruume näitemängude esitamise tarbeks. Seltsimaja hakati kutsuma Emmaste rahvamajaks. Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni perioodil kasutati rahvamaja laatsareti ning sõjaväe hobusetallina. Nõukogude aja algul rahvamaja korrastati ning rakendati kollektiviseerimise vankri ette. Riikliku kurtuuripoliitika käsuliinid ning vabariigiajaga vägagi sarnane isetegevuse püüd käisid rahvamajas käsikäes kuni uutmisajani. Emmaste vana rahvamaja lammutati uue rajamise hoos 1987. aastal.

Täpsemalt saab Emmaste Noorsoo Seltsi rajamisest, tegevusest ning üritustest sõjaeelses rahvamajas lugeda järgmisest Hiiumaa Muinsuskaitse Seltsi toimetiste numbrist. Kui lugejaist kellelgi leidub sõjaeelse Emmaste seltsimaja kohta dokumente, fotosid või muid materjale, paluks jätta kiri meiliaadressile eimar.tark@hiiumaamuuseum.ee.

The post Emmaste vanast rahvamajast appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

Mihkli lammaste pesu ja pügamine

Eimar Tärk — Fri, 06 Sep 2024 07:30:54 +0000

Mihkli lammaste pesu ja pügamine

06.09.2024
Autor: Kauri Kiirvramees

Möödunud suvel pügatud lambaprouad olid kevadeks juba uhked uued kasukad kasvatanud. Sel aastal oli plaanis enne pügamist neid ka saarerahvale kohaselt meres pesta. Lammaste pesemisest on muuseumis juttu olnud palju, kuid nagu mitmed rahvapärased traditsioonid, olid ka selle praktilised küljed unustusehõlma vajunud. Meres lammaste pesemise komme väljendab ka rannarahva praktilist meelt – mida puhtam on lammas, seda puhtam temalt saadav vill ja seega väheneb vajadus villa pügamisjärgseks pesemiseks.

Nagu ikka, jäi etnograafilistest kirjeldustest ja mälestustest päriselt tööle asumiseks väheseks. Ka mõned muuseumitöötajad mäletasid lapsepõlvest lammaste pesemist, kuid praktilist kogemust ei olnud veel kellelgi. Pärimuskildude põhjal asjast ettekujutus loodud, sai ühendust võetud ka mullusel villapäeval lambaid püganud Kuldar Lilleõiega, kes meeleldi ettevõtmisega haakus.

Üks asi on etnograafilised võtted, teine asi aga meile vastu vaatav argipäev. Kahjuks ei saa öelda, et Mihkli talumuuseum oleks rannatalu, kus meri ukse all loksub. See tähendas, et läbi tuli mõelda lammaste transport randa – ja üldsegi – kuhu randa? Kuidagi tuli maha raputada ka lammastega karja moodustanud kits. Esmalt meelitati kõikse kari hiljuti valminud aedikust vanasse aeda ja sealt lauta. Laudas pandi lammastele rihmad kaela, ohelikud külge ja – auto peale. Kits jäi seniks lauta, et ta üksipäini aias olles lambaid otsima ei hakkaks.

Järgmiseks – milline rand? Esialgne plaan nägi ette Mangu randa, kuid see eeldas pikka jalutuskäiku lammastega. Lisaks oli seal ka rohkelt inimesi. Seega kolisime veidi põhja poole, kus meid õnnistati inimtühja ilusa liivarannaga

8. august oli ilus ja soe päev, lausa lust ujumiseks. Ootusärevad lambad meelitati leiva abil vee piirile. Väikese vahejuhtumina vaid nii palju, et ühe lamba kaelarihm katkes ja utt pääses hetkeks vabadusse. Nagu pahatihti inimestegi puhul, ei osanud ka tema oma vabadusega midagi mõistlikumat peale hakata, kui oodata. Õnneks aitas see meil rihmamure lahendada.

Olles pärit Käina lähedalt Moka külast ja veetnud suure osa oma elust Mihkli talumuuseumis, ei olnud meie lambad enne merd näinud. Seega oli põhjendatud ka nende kerge umbusk otsatu vetevälja vastu. Kahtlustused murdis leivatükk lahke perenaise taskust – lambad läksid üksteise järel vette. Plaan oli loomad viia piisavalt sügavasse, et merevesi kasukatest mustuse lahti leotaks.

Esialgu sai kardetud, et lambad satuvad paanikasse ning pesupäevast kujuneb päästepäev, kuid kõik kulges üllatavalt lihtsalt ja rahulikult. Kuigi meri oli sile, jäädi igaks juhuks inimesele veidi üle põlve, lambale poole kereni ulatuvasse vette. Oli oodata, et lambavillale hüdrofoobsuse andev loomulik lanoliin ehk villavaha hakkab soolveega reageerides vahutama ning lambaid tuleb füüsiliselt küürima hakata.

Tegelikult võttis vaid paar minutit, et rasvaine koos mustusega iseenesest lahti liguneks. Ei jäänud muud, kui peotäie kaupa villa muljuda ja sõrmedega läbi kammida. Veest välja jäänud selgadega oli lugu täbaram, ka ämbriga valades jäi vett napiks. Samuti olid visad eemalduma loomade seljale-turjale langenud kuuseokkad ja koorepuru. Peagi muutus ka vesi pesukoha ümbruses häguseks – seda õnneks vaid puhtbiloogilisest materjalist. Viimaks loputati loomad veel selgemas vees läbi ning sellega oligi pesu tehtud.

Mis kõige põnevam – lambale meeldis vesi ja maale tagasi kibelemisest ei olnud märkigi. Pigem oli tükk tööd, et lambad merest välja ajada. Maal lasti lammastel veidi nõrguda ja algas kojusõit Mihkli talumuuseumisse. Peale pesu võis selgelt näha ranti, kuhumaani oli merevesi ulatunud – lamba kõht oli puhas ja valge, selg aga märkimisväärselt tumedam. Lambad pestud ja karjamaale viidud, tuli lasta neil paar päeva kuivada.

Nädal hiljem, 16. augustil, sai ette võetud ka lammaste pügamine. Eks oli ka viimane aeg – ilmad veel niivõrd soojad, et nudid lambad ei külmeta, samas jõuab neile talveks uus vill selga kasvada. Vähemalt ei olnud ühtki sääske loomi kiusamas.

Lambad leivatükiga lauta meelitatud, asus Kuldar tööplatsi ja -vahendeid ette valmistama. Alusplaat läks lauda ette maha, formaliin, masinaõli ja elektriline pügamismasin käeulatusse. Seekord ei olnud vanaviisi lambaraudadega pügamine omaette eesmärgiks, peamine oli vill kätte saada ja loomad terveks jätta. Erinevalt lammaste pesemisest on pügamine tänapäeva maailmas ka vägagi elujõuline, suisa peensusteni välja arendatud töövõte.

Esimene lammas küll veidi rabeles ning ei tahtnud koera kombel istuda, kuid jäi juba poole töö pealt üpris vagusi. Kintsud, kael, kõht, küljed, selg ja saba – surinal üle aetud, jäi villak pea tervena maha. Asja juurde käis ka sõrgade kontroll vigastuste ja kinni jäänud kivide osas, samuti loomale ussirohu söötmine. Oli teine lammas näinud, et esimene eluga välja tuli, jäi ta terve oma pügamiskorra ajal rahulikuks.

Koheva karvkatte alt tulid välja harjumatult pisikesed, kuid siiski prisked uted. Villakud kokku korjatud, said lambad tagasi tuttavale metsakarjamaale, kus kits kogu pügamise aja nende järele mökitsenud oli.

The post Mihkli lammaste pesu ja pügamine appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

Ütle käkisupp!

Eimar Tärk — Mon, 17 Jun 2024 11:06:53 +0000

Ütle käkisupp!

Autor: Helgi Põllo
17.06.2024

Suurem osa tänastest inimestest ei kujuta oma toidulaual ette hiidlastele kunagi nii tavalist rooga nagu käkisupp. Miks? Sest ollakse harjutud parema, ilusama, kallima ja värvilisema toiduga. Sada ja rohkem aastat tagasi matsutas vast iga hiidlane veel mõnu pärast mokka ja limpsis sõrmedki üle, kui käkid kõhus külge keerasid. Nüüd öeldakse mõnikord veel suusoojaks, et see on käkitegu. Keelepruugis on käkitegu midagi lihtsat, kuid kas ka päriselt? Jah, käkisupi tegu ongi üsna lihtne, kui kõik vajaminev kodus olemas. Kuna tarvis läks selle jaoks tõepoolest päris vähe ja üsna tavalisi asju nagu sealiha või -rasv, jämedam odrajahu, sibul, sool ja vesi. Käkke keedeti mõnede 1930. aastate mäletajate väitel toiduks enamasti kesknädalal ja laupäeval, kui majas polnud pudru jaoks piisavalt piima.

Käkisupi valmistamiseks on niisiis vaja rasvasemat, soolast sealiha – pigem isegi searasva, mis pruunistatakse pannil sibulaga ära. Siis lisatakse sinna juurde niipalju jahu, et segust saaks käte vahel veeretada suuremat sorti, peopesasse mahtuvad pätsid ehk käkid. Las see segu enne kätte võtmist jahtub ka natuke.

KÄKISUPIREEDE

Mihkli talumuuseumis

19. juunil, 10. juulil,
17. juulil, 24. juulil,
7. augustil ja 14. augustil

kell 11-14

Käkid keedetakse seejärel potis kuumas, soolases vees läbi. Jahupätsid muudavad ka keeduvee ühtlasi paksemaks, moodustades supilaadse vedeliku. Seda kutsuti mitmel pool Hiiumaal viuks. Kui viu liiga vedel jäi, võis jahu keedu ajal veel juurde riputada. Eks siis sai sellest juba roka moodi toit ehk käkirokk. Kui käkke tehti ohtralt, jäi neid ühest söömakorrast ülegi. Nii sai neid järgmisel päeval praadida või ka külmalt süüa. Aga soojalt olid ikka palju paremad. Pühalepast on teada, et teise päeva käkke ehk hapusid käkke pandi sageli ka kartuli või tangusupi sisse. Nii nagu klimpe.

Tänapäeval võib ju käkid samasugusteks jätta või ka väiksemaid teha, kuid supikatlasse saame lisada juurde midagi värvilist, olgu porgandi või kaalikatüki, petersellilehe või kapsariba. Käkke on olnud ka teistsuguseid. Üle Eesti teatakse näiteks verikäkke. Hiljaaegu lugesin mälestustest, et Nõukogude armees pakuti poistele pudrukäkke. Jäin lausa mõtlema, et mis toit see õigupoolest oli. Ja kes oleks võinud arvata, et nii olulisest toidust nagu käkk võib Hiiumaal ka pilkesõna saada? Aga nii ometi juhtus, kui Kassari kandi paremal järjel rahvas oma naabersaare Orjaku mehi või pigem poisse käkkideks kutsuma hakkas. Kuid nüüd on käkid igal pool Hiiumaal tasapisi jälle au sisse tõusmas – meie pärand ikkagi.

The post Ütle käkisupp! appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

“Ära seda lindile võta!” : Helisalvestised kalevivabriku tööliste meenutustega

Eimar Tärk — Wed, 20 Mar 2024 11:48:17 +0000

„Ära seda nüüd lindile võta!“ :
Helisalvestised kalevivabriku tööliste meenutustega

Autor: Mart Mõniste
20.03.2024

Salvestisi on Hiiumaa muuseumi kogus 72, neist videosalvestisi 13 ja helisalvestisi 59. Helisalvestised jagunevad omakorda: heliplaadid (šellak ja vinüül), helikassetid, CD ja DVD plaadid. Mõned vinüül- ja CD-plaadid on ka arhiivraamatukogus trükiste lisadena. Ühtegi kassett- ega lintmagnetofoni kogus ei ole, küll on arvel 32 raadiot ja 9 grammofoni. Audiokassette on salvestiste kogus 23, neist enamus ehk 19 helikassetti (HKM 4719 S37 – S55) on Kärdla kalevivabriku tööliste mälestuste salvestused.

Mälestusi käisid 1999. aastal salvestamas Evald Teras (1929‑2009) ja Leonid Spassov (1947‑2014). Mõnel salvestusel on kuulda, et osales ka Jaanus Kõrv (1953‑2020). Leonid Spassovi kirjapanduna ilmusid need meenutused aastatel 1999-2000 ajalehes Hiiumaa. Aastal 2003 avaldati artiklid eraldi raamatuna „Mälestusi Kärdla kalevivabrikust“. Nagu Evald Teras raamatu saatesõnas märgib, oli raamatu ilmumise ajaks juba mitu jutustajat meie seast lahkunud.

Seega oli tõesti viimane hetk selliste mälestuste salvestamiseks ja tuleb tagantjärele ainult imestada, miks seda ei tehtud varem. Olid ju helisalvestuseks sobivad magnetofonid kättesaadavad juba 30-40 aastat varem, alates 1960. aastatest. Iseasi, et magnetsalvestused ei säili igavesti ja kustuvad aja jooksul. Magnetlindil salvestuse elueaks peetakse 20-30 aastat, nii et 50-60 aasta vanust magnetsalvestust tõenäoliselt originaallindilt enam algses kvaliteedis kuulata ei õnnestu. Neilgi 1999. aastal lindistatud kassettidel hakkas see aeg täis saama, seega oli päris viimane aeg salvestused digiteerida.

Kasutatud on ainult Jaapani päritolu helikassette, enamus TDK, mõned ka Sony ja Maxell, salvestuskiirus on tüüpiline 4,76 cm/s. Tüüp 90 kassette (2 x 45 min) on 8, tüüp 60 kassette (2 x 30 min) on 11. Kassetid on korduvalt üle salvestatud, mis tollal oli täiesti tavaline. Lisaks kalevivabriku mälestustele kostab kassettidelt kohati Leonid Spassovi ajakirjanikutöös tehtud intervjuusid ja salvestusi. Digiteerimisel on ümber võetud kogu lintidel olnud salvestus, ka varasemad ja kalevivabrikusse mittepuutuvad jutuajamised. Kokku oli 19 kassetil salvestisi 19 tundi 41 minutit. Tühja ruumi oli üle kolme tunni, see on digimisel välja jäetud. Salvestuse alguses või lõpus olevaid tühikuid on lõigatud, et need ei oleks pikemad kui 10 sekundit.

Salvestused on tehtud Leonid Spassovi diktofoniga, mida ta kasutas ka ajakirjanikutöös. Ajalehe Hiiumaa toimetuses töötas Leonid Spassov kuni 1997. aasta maikuuni, vabakutselisena tegi kaastööd kuni 2000. aasta alguseni. Spassovi isikliku diktofoni kohta täpsem info puudub, kuid milleeniumivahetuse paiku leidis ajalehe Hiiumaa toimetuses kasutust muuhulgas ka üks Aiwa TP-560 diktofon.

Magnetlintide kasutamisel oli suureks probleemiks lintide venimine. Eriti ilmnes see nõukogude päritolu magnetofonide kasutamisel. Kui magnetofon oli reguleerimata, võis see lindi nii välja venitada, et see ei mahtunud enam poolile ära. Kassettides kasutatav lint on aga makilindist õhem ja veojõu suhtes veelgi tundlikum. Ilmselt Leonid Spassovi diktofon ei olnud eriti kvaliteetne toodang või oli juba žurnalistikast kulunud. Kui kassetile on mahtunud mitme minuti jagu rohkem salvestust kui nominaal ette näeb (30 min asemel 32 min või 45 min asemel 47 min), siis saab see olla ainult lindi väljavenimise tagajärg.

Salvestuste tehniline kvaliteet on kõikuv. Ilmselt ei ole kasutatud välist mikrofoni, kohati kostab lindilt diktofoni mootori müra!? Paaris kohas on salvestuses pikad tühikud – ei olegi aru saada, kas tegemist on tehnilise rikkega, on salvestamine kogemata kinni pandud või hiljem kustutatud. Väga palju kostab segavat taustamüra – kohvitasside ja -lusikate kõlin, kohvikannu mulksumine, toolidega kolistamine, kõrvaliste inimeste hääled jms.

Järgnevalt mõned helinäited salvestistest, andmaks aimu salvestuse tehnilisest kvaliteedi tasemest:

Kõneleb Agnes Tarning

Kõneleb Alice Aaslepp

Kõneleb Erna Kuusiku

Kõneleb Evlalia Afonina

Kõneleb intervjueerija
Evald Teras

Lõik helisalvestisest
HKM 4719:2 S38

Lõik helisalvestisest
HKM 4719:4 S40

Lõik helisalvestisest
HKM 4719:6 S42

Lõik helisalvestisest
HKM 4719:16 S 52

Lõik helisalvestisest
HKM 4719:18 S54

Salvestuse alguses ei ole tutvustatud rääkijaid ega mainitud kuupäeva. Seega on esinejaid võimalik tuvastada ainult raamatus avaldatud tekstide aluses, leides kokkulangevusi. Kassettidel ja karpidel ei ole mitte ühtegi märget esinejate või salvestusaja kohta. Ka see on täiesti tüüpiline tollane praktika – kassett oli ju korduvkasutuses ja sellepärast ei olnud mõtet silti üldse sodima hakata. Esinejad on tuvastatud salvestiste arvelevõtmisel muuseumis.

Digiteerimisel ei olnud ajaliselt võimalik kõiki salvestusi järjest läbi kuulata ja sisuliselt hinnata. Pistelise kuulamise järgi võib arvata, et kalevivabrikusse puutuv osa on enamuses kirja pandud ning raamatus avaldatud. Raamatu teksti on muidugi toimetatud ja tihendatud, aga see tuleb lugemisel ainult kasuks. Välja on jäetud kohad, kui jutt on kaldunud muudele teemadele, kohati vabrikust üsna kaugele. Aga ka neist kõrvalisetest heietustest võiks leida midagi huvitavat Kärdla linna ja inimeste kohta. Raamat ei saa edasi anda ka pea 20 tunni jagu kõnekeelt, mis võib murdeliselt suurt väärtust omada ning puhtalt lehelt sisulist läbitöötamist ja uurimist ootab.

Paaris kohas on lindil Evald Terase öeldud: „Ära seda nüüd lindile võta!“ või: „Pane see masin nüüd kinni!“ ja Leonid Spassov ongi sõnakuulelikult diktofoni kinni vajutanud! Pärast krõpsatust jätkub salvestus juba muul teemal. Nii et seda ei saa me kunagi teada, mida peeti 1999. aastal vajalikuks ajaloo eest varjata.

Kärdla kalevivabriku meenutustega salvestiste (HKM 4719 S37 – S55) digitaalseid helifaile on võimalik hinnakirja alusel tellida muuseumi kodulehel hiiumaamuuseum.ee/toode/digikoopia või kirjutades elektronposti aadressil info@hiiumaamuuseum.ee. Pikas majas kohapeal saab salvestisi uurida tasuta.

Kasutatud materjalid

Mälestusi Kärdla kalevivabrikust (kogunud Leonid Spassov ja Evald Teras, toimetanud Riina Jesmin) Kärdla: 2003.

Konsa, Kurmo. Audiovisuaalsete dokumentide säilitamine. Tartu: 2005.
(kättesaadav veebis: https://audioabi.ee/jaosmaterjal.pdf)

The post “Ära seda lindile võta!” : Helisalvestised kalevivabriku tööliste meenutustega appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

Kasutuskõlbmatu tekstiil

Eimar Tärk — Tue, 06 Feb 2024 08:57:53 +0000

Kasutuskõlbmatu tekstiil

Autor: Helgi Põllo
06.02.2024

Nii nimetati materjali, mida võis viia ja visata Hiiumaa valla jäätmekogumispunktides asunud suurtesse konteineritesse. Nende konteinerite kaotamine või äraviimine on rahva hulgas tekitanud üksjagu pahameelt. Tõepoolest, kümnete tonnide kaupa on vald pidanud seda tekstiili kusagile utiliseerimiseks vedama. Nüüd on see taas igaühe oma mure.

See pani mindki laiemalt asja üle järele mõtlema. Mis üldse on kasutamiseks kõlbmatu tekstiil? Sada viiskümmend aastat tagasi sellist mõistet Hiiumaal ilmselt ei tuntud ega kasutatud. Iga väikseimgi riidetükike kasutati millekski ära. Neist tehti soojad rüi- või lapitekid, nendega paigati tööriideid või õmmeldi pere noorematele uusi. Viimased kaltsuribad ja lõnganutsakad topiti palkide vahele sooja hoidmiseks või sohvariide alla pehmenduseks. Aga nüüd, nagu teame, täitusid konteinerid liiga kiiresti ja nagu kuulda – liiga hea tekstiiliga.

Siinkohal pean tunnistama, et möödunud aasta oktoobris oli mul endalgi kotike äraviskamiseks mõeldud kangakaupa valmis seatud. Avasin Käinas vastava konteineri kaane ja sealt vaatas mulle vastu huvitav ajalooline ese. Selleks oli uksekardinate komplekt. Juurdlesin siis mõnda aega luugist sisse vaadates, kas see ongi nüüd see kasutuskõlbmatu tekstiil. Eks muidugi, jõudsin lõpuks järeldusele, sest praegu ju inimesed uksekardinaid eriti ei kasuta. Võtsin need küpse kirsi värvi ja toimselt kootud kangatükid välja ja viisin muuseumisse.

Kardinate äratoomiseks oli teinegi põhjus – neil oli õlivärviga maalitud muster. Teadsin, et selline kaunistamise viis on Eesti muuseumide esemetel pigem haruldane ja Hiiumaal on selliseid samuti väga vähe teada. Eesti muuseumides on uksekardinaid kokku üldse 60 ringis, osa komplektsed, osa üksikute detailidena kogudesse sattunud. Ainukesena on maalimist mainitud Heimtali muuseumis hoitavate kardinate puhul – linasest kangast esemetel on tikandi vahel pisut värvi kasutatud. Kõnealused kardinad on dateeritud aastaisse 1899-1900.

Enamasti leiab õlivärvi kasutamist seinavaipadel, nagu näiteks ühel 1934. aastal Irboskas valmistatud vaibal. Ese on hoiul Eesti Rahva Muuseumis ning sellele on lisatud selgitav tekst: “Värvitud õlivärvidega, segatud värvi sisse pronksiõli, et ei jääks rasvaplekke. Vaip oli seinal voodi kohal.”

Tundub, et ornamendi pealekandmisel on mitmel juhul kasutatud ka šablooni – täpsemalt trafaretti (kui šabloon on materjalist välja lõigatud kujutis, siis trafarett aga materjali sisse lõigatud kujutis). Trafarett on olnud üks paljudest käsitöölise või maalermeistri töövahenditest, mis lihtsustab korduvate elementide valmistamist. Kristiina Ribelus jõuab oma uurimistöödes trafarettmaalingutest järelduseni, et trafareti populaarsus interjöörikujunduses on läbi ajaloo muutunud – 19. sajandi tööstusrevolutsiooni tulemusena muutusid trafaretid laiatarbekaubaks ning 20. sajandi algul võisid neid kasutada ka koduperenaised kas või diivanipatjade kaunistamiseks. Muhu muuseumist maalitud esemete kohta järele pärides sain teada, et sealgi on külades näha olnud värvidega kaunistatud väiksemaid esemeid, sealhulgas padjakatteid. Isegi rahvariideseelikute lillemustrilisi alumisi ääri ehk aisid hakati 1930. aastatel tikkimise asemel õlivärvidega kaunistama.

Näitena sobib siia juurde 1925. aasta 20. oktoobri ajalehes Sakala trükitud kuulutus, et Viljandis Soosaare kunstkäsitöö õppetöökojas õpetatakse muude asjade hulgas Pastinello värvitööd sametile, siidile, villasele riidele – seda pronksi, õli ja teiste värvidega, ning iseäranis kleitide kaunistamiseks. Taolised avalikke kursuseid korraldati eriti rohkesti 1920. aastail, Hiiumaal aga toimusid kursused pigem külaseltside korraldusel.

Maalitud või osaliselt värviga dekoreeritud seinavaipu on praeguste andmete kohaselt Eesti muuseumides kokku 23, neist neli Hiiumaa muuseumis. Meie esemete juures torkab silma, et selline tehnika on olnud eelistatud just usulise sisuga vaipade juures.

Sarnane usulise sisuga tekst esineb ka ühel Ida-Virumaalt kogutud ja 1942. aastal valmistatud seinapildil. Hiiumaa muuseumi kogus olev loomavaip on aga täiesti teisest ooperist. Suur vaiba keskmes olev tiiger on tehtud aplikatsioonitehnikas, kuid taust seevastu üleni maalitud.

Nagu juba mainitud, on mitmeid värvitud mustreid leida ka Setomaalt pärit esemetelt. Osade museaalide juures on olulist infot. Toon ära kaks näidet.

“Minu hea tuttav näitas mulle Setomaal Meremäel kunagi vanast kirstust välja toodud tekstiile, millele oli peale maalitud värvilised motiivid. Need maalingud oli teinud tema abikaasa vanaema. Imestasin ja imetlesin, sest tavaliselt tegelesid naised tikkimisega, aga siin olid tekstiilimaalingud, kus sellisel ajal üldse värve saadi. Mul õnnestus tekstiilid peremehe lahkel loal enda valdusesse saada ja säilitada. Tegija nimi: KSENIA LINNAS sünd. 22.01.1907 ja surn. 07.09.1980” kirjutas üleandja. (STM E 2336)

“Õlivärvidega maalitud seinavaibad ja ikoonikatted tulid Setomaal moodi sõjajärgsetel, arvatavasti 1940-1950. aastatel. Ühe vaiba valmistaja vana-vanaema olnud Võlla mõisas kunstkangur, ema õmbles ja tikkis, temalt õppis ka Liina, kes oli Muhus Tupenurme koolis käsitöö õpetaja ja kokk 1951-1966. Õlivärvidega on maalinud umbes 1975.a.-st. Peamiselt kasutab kodumaiseid õlivärve.” (EVM E 223:1)

Kaltsukonteinerist päästetud Hiiumaa uksekardinad on arvatavalt pärit 1920.-30. aastatest. Kardina pikkuseks on 230 cm ja laiuseks 66 cm. See näitab, et neid on kasutatud üsna kõrges majas, olgu uut tüüpi, rehest eraldi ehitatud elumajas või siis rehielamule juurde ehitatud kambrite poolses otsas. Kardina rohelise, valge ja helerohelise värviga kujundatud taimne ornament asetseb keskjoonest veidi kõrgemal ja näib olevat tehtud vabakäeliselt. Nii tahaks ju teada, kes need ikkagi kunagi tegi ja kus kardinad elamist kaunistasid.

Kokkuvõtteks võin öelda, et õlivärvidega tarbetekstiilid on Eestis veel korralikult läbi uurimata. Iga selline näide räägib midagi uut meie möödunu maitsest, oskustest ja eelistustest. Vaadake teiegi enne äraviskamist oma riideasjad teise pilguga üle – võib-olla on neil midagi tulevastele põlvedele veel rääkida.

The post Kasutuskõlbmatu tekstiil appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

Hiiumaa esimesed kiirfotod

Kadri Kuusk — Tue, 19 Dec 2023 15:07:39 +0000

Hiiumaa esimesed kiirfotod

Autor: Eimar Tärk
20.12.2023

Nutitelefonide fotograafilistest võimalusest on nüüdseks välja kasvanud omaette maailm. Snäpid ja instad ehk kiirfotod võimaldavad pea igaühel inimesi ja olukordi jäädvustada täpselt nii kiiresti, kui kaua võtab telefoni taskust haaramine. Paljud meist on pildistanud ka seebikarbiga, olgu siis digitaalselt või rullfilmile. Veel mõningad, olgu siis professionaalsed fotograafid, asjaarmastajad, või nooruspõlves aparaate Zenit ja FED kasutanud inimesed teavad, kui palju aega võib võtta kaamera fokuseerimine, säriaja ning ava sättimine. Kuid vast kõigile on tuttav olukord, kui pildistamise hetkeks on põnev olukord juba möödas, inimesed kaadrist ära jooksnud või nägusid tegema hakanud. Millal aga tehti Hiiumaal esimesed kiirfotod?

Fotograafia algusaegadel võttis ülesvõtte ettevalmistamine ohtralt aega. Enne kuivplaatide kasutuselevõttu pidi piltnik tegutsema fotolabori vahetus läheduses – asugu see siis ateljees või kaasaskantavas telgis. Klassikaline plaatkaamera pidi olema statiivile fikseeritud, pimendava katte all mattklaasil fookus paika seatud. Säritamine võis olenevalt valgusest ning fotomenetluse tüübist võtta aega mõnest sekundist mitmekümne minutini. Kuna liikumist tõhusalt jäädvustada ei saanud, oli vaja inimestega pildid lavastada. Seda tööd kirjeldab ilmekalt Tallinna fotograaf Heinrich Tiidermann oma 1899. aastal ilmunud Päewapildi öpetuses:

[…] wõtame weel enne ühe paksu wanamehe ja ühe perekonna ülesse. On aparat korras ja plate 9×12 kaseta sees, seame wanamehe peahoidjaga-tooli peale, maja taha, kus päike peäle ei paista, seame selle tarwis tehtud walwaka riide selja taha, 1 meter eemale, warjame kui wõimalik riide ehk suure wihmawarjuga liig suurt ülewelt walgust tagasi, paneme wanamehe seina poole wiltu waatama, nii et teine kõrw juba warju jäeb, anname temale waatamiseks ühe punkti 3-4 jala kõrgusel ehk kuida keha seis ja karakter seda tarwitab, seame tema riided, juuksed, käed, õlad ja pea õigete korda ja sirgu ja laseme ta liikumata paigal olla. Nüid paneme aparadi nii kaugele, et pilt parajas suuruses matklaasi kriipsude 9×12 wahele mahub, wõtame diafragma wälja, seame fokuse peäle ja ülepea teeme kõik, nii kuida maja ülesse wõtmisel oli. Enne walgustamist waatame weel, kas pea õlade järele õtse on, laseme siis liikumata waatmise punktisse waadata ja walgustame tarwiliku aja, nii selge ilmaga ja kestmise diafragmaga umbes 2—3 sekundi.

Tõenäoliselt oli fotograafi saabumine või ateljeesse minek veel pikalt suursündmus, mil pandi selga paraadmundrid-pühapäevariided ning pühiti näolt viimne muie. Kahtlemata mängis oma rolli ka see, mida piltnik pidas omas ajas ülesvõtte vääriliseks. Nõnda käib ajalooliste fotodega alati kaasas küsimus nendel kujutatu tõetruudusest ning loomulikkusest. Sellevõrra intrigeerivamad on aga erandid, eriti veel meie oma Hiiumaalt.

Hiiumaa muuseumi fotokogu varasema materjali hulgas seitse esmapilgul eriskummalist klaasnegatiivi. Enam kui sajand vanad fotod on pildistatud 150mm läbimõõduga ümaratele klaasplaat-ketastele, igal kettal kuus kujutist. Muuseumisse jõudsid negatiivid 1991. aastal koos sadakonna harilikumas visiit-formaadis klaasnegatiiviga. Tõenäoliselt 1890. aasta paiku on pildistamas käidud nii Kärdla sadamas, kalevivabriku õuel, kui ka Kõpu ja Ristna tuletornide juures. Sadama vahimaja juures on pildistatud tolliametnikke, taustal on kaadrisse jäänud ka sadama raudtee ja vagonetid, haluvirnad, kaupa laadivad töölised ning kaks laeva. Kalevivabriku õuel on jäädvustatud sõitvaid hobuvankreid, talvisel merejääl on kaadrisse võetud ka reesõit ja jääpurjekas. Üks ketas on täis pildistatud uhkema hoone õuel, mis võiks olla ehk vana tollimaja või vabriku elamu praeguse aadressiga Vabrikuväljak 2b. Pildistatud on ka lapsi, koeri ning isegi laineid rannas – kasutades uudset võimalus fotole jäädvustada kõike, mis paigal ei püsi.

Pildistamise aega ei ole täpselt teada, kaaskirjed negatiividel puuduvad. Tehniliselt ei ole selliste ülesvõtete tegemine võimalik enne 1886. aastat. Jäädvustatud on muuhulgas ka 1887. aasta algul surnud Antonie von Glinsky hauaplaati, mis näib olevat võrdlemisi värske. Ühest fotost leidub muuseumi kogus ka paberil kontaktkoopia – üleandja teadetel olevat pildil kalevivabriku direktori Pulvermacheri teenija Mari Norviit koos direktori lapsega. Mari Norviit astunud Pulvermacheri juurde teenistusse 1889. aastal.

Kõpu tuletorni järgi saab öelda, et fotod on tehtud kindlasti enne 1901. aastat, mil paigaldati uus valgusti koos laternaruumiga. Võttes võrdluseks aga Ajaloomuuseumi ning Meremuuseumi kogudes leiduvaid sarnasest perspektiivist võetud varaseid fotosid, kuulub käsitletav pilt kahe vanima Kõpu tuletornist tehtud fotograafilise ülesvõtte hulka. Korenduaed 1883. aastal valminud telegraafi-elamuhoone kõrval on veel viisakas seisus, majatagused puud on võrdlemisi madalad. Puithoonel puudub veel räästaalune lisandus ning tõenäoliselt pole alanud veel saunamaja ehitus, mis Ajaloomuuseumi fotol käigus on. Meremuuseumi pildil on puud juba kõrgemad ning korendusaed on asendatud lattaiaga. Seegi foto peab laternaruumi tüübi järgi olema pildistatud enne 1901. aastat. Seega võiks pildistamise hetk jääda pigem 1890. aastate algusesse kui lõppu.

Piltniku isik on teadmata. Ülesvõtteid on tehtud talvel ning kevadel ja/või sügisel, suviselt lehtes puid kaadritel ei leidu. Seega ei ole fotod tehtud lühikesel läbisõidul, vaid kõige vähem veerandi aasta jooksul. Tulme kontekstis on arvatud, et fotograafiaga võis hobikorras tegeleda Kärdla Noorparunina tuntud Ernst Otto Adam von Ungern-Sternberg. Kaadrisse võetu – sadama tolliamenikud, tuletornid ning eriti von Glisnky hauaplats – kinnitab mingit seost piirivalve ja päästejaamade ülem Alexei von Glinskyga, kes umbes aastail 1875-1890 Kärdlas elas ja tegutses. See tundmatu kuid kireva saatusega mees väärib juba eraldi käsitlemist.

Fototehniliselt on tegu kuivplaatmenetluse teel valmistatud hõbeželatiin-klaasnegatiividega. Kolloodiumi asemel želatiini kasutamine emulsioonis jõudis tööstuslikku tootmisesse ja seeläbi laialdasemalt kättesaadavaks 1880. aastail. Varasemalt oli laiemalt kasutuses kolloodium-märgplaatmenetlus, mis tähendas, et fotograaf pidi tegutsema ateljees või kogu laborit kaasas kandma, plaadid vahetult enne pildistamist emulsiooniga katma ning ka fotod ilmutama enne emulsiooni kuivamist. Hõbeželatiin-plaadid aga olid juba kauplusest ostes kasutusvalmis ning piltide ilmutamisega ei olnud kiiret. Oluliseks teguriks oli uut tüüpi emulsiooni kõrge valgustundlikkus. Fotoäridest võis lunastada erineva tundlikkusega plaate, näiteks Standard, Rapid, Extra Rapid või Ultra Rapid.

Milline võis olla see fotoaparaat, mis pildistas justkui revolvritrumlile? 19. sajandi lõpukümnendeil leiutati mitmeid eksperimentaalseid kuivplaadile pildistavaid detektiivikaameraid, nagu näiteks Enjalberti revolver-kaamera, Lancasteri taskukell-kaamera, Blechi lips-kaamera ning Krügeneri raamat-kaamera. Huvitaval kombel rõhutati pigem intriigsele aparaati maskeerimisele, vähem aga uudsele kiirfotograafia võimalusele.

Selgub, et sellise läbimõõduga klaasplaate kasutas 1886. aastal tootmisesse läinud Stirni salakaamera. Aparaadi leiutas ameeriklane Robert D. Gray New Yorgis 1885. aastal, järgneval aastal ostis leiutise tootmisõiguse sakslane Robert Stirn. Tema nime järgi sai aparaat Inglise ja Ameerika turul nimeks Stirn’s Secret Vest Camera, saksamaal Stirn-Geheimkamera.

Suurt uuri meenutav kaamera riputati paelaga kaela, objektiivi ots ja vinnastusnupp pisteti vesti või mantli alt nööpaugu kaudu välja. Päästikunöör ulatus parasjagu püksitaskusse, nöörist tõmmates tegi aparaat pildi. Järgmise kaadri tegemiseks ning katiku vinnastamiseks keerati kaamera keskel asetsevat nuppu – viimase küljes oli ka osuti, millelt sai topeltsäritamise vältimiseks kaadreid lugeda. Aparaat maksis USAs 10 dollarit – tollase kursi järgi umbes 20 rubla, mis võrdus näiteks tüürimehe kuupalgaga keskmises Emmasteotsa laevas. Kahe aasta jooksul müüdi aparaati üle 10 000 eksemplari. Teiste hulgas olevat sellise kaamera vastu suurt huvi tundnud Saksa Keisririigi Preisi Salapolitsei (hilisem Gestapo), et pildistada sotsiaaldemokraatide kogunemisi. Samas oli kaamera müük siiski suunatud avatud turule, mitte ei täidetud vaid riigiasutuste tellimusi.

Eestis on omal ajal seda tüüpi kaameratega veelgi katsetatud. Fotomuuseumi kogus leidub kaks klaasplaatketast, mis on üles võetud Stirni kaamera hilisema variandiga (165mm läbimõõduga plaadid, neli kaadrit plaadil). Ka kuulus Jaan Riet on Stirni kaameraga pildistanud, seda oletatavalt 1905. aasta paiku. Tema kollektsioonis on säilinud samuti seitse klaasplaati. Fotomuuseumi plaatidele on jäädvustatud arhitektuuri, sisevaateid ja hobuseid, Riet jäädvustas oma peret ning inimesi Viljandi tänavail. Filmiarhiivis säilitatakse ka Rietile kuulunud Stirni kaamerat. Maailma kontekstis on ehk viljakaim ning kuulsaim Stirni kaamerat kasutanud fotograaf norrakas Carl Størmer, kes tegi 19. sajandi viimasel kümnendil Oslo tänavailt üle 500 ülesvõtte. Oma töömeetodit kirjeldas ta aastakümneid hiljem järgmiselt:

Lonkisin mööda Oslo peatänavat, valisin endale ohvri, tervitasin, sain vastuseks kerge naeratuse ning siis tõmbasin nöörist. Kuus pilti järjest ja siis läksin koju ketast vahetama.

Pildistamise eel midagi reguleerida ei olnud vaja – nii fookus, apertuur, kui ka säriaeg olid fikseeritud. Kitsa ava (f/11) tõttu oli kogu vaateväli alates meetrist-paarist fookuses. Säriaeg oli sellist sügavusteravust arvestades üllatavalt kiire 1/20 sekundit. Tänapäeva fotograaf eelistaks sel juhul juba statiivi, oma aja kontekstis on selline võimalus fenomenaalne. See annab jällegi tunnistust hõbeželatiin-emulsiooni kõrgest valgustundlikkusest.

Niisiis võib öelda, et ühed esimesed kiirfotod tehti Hiiumaal juba 130 aastat tagasi. Need haprad rariteedid õnnelikul kombel ka tänaseni säilinud, kuid siiski mitte kahjustusteta. Ideaalis vajaks fotomaterjalid stabiilseid säilitustingimusi, mida on muuseumis praeguste ruumide võimaluste piires parimal viisil ka luua püütud. Nüüdisaegseid standardeid ja potentsiaalseid võimalusi arvestades liigitub see siiski vaid improvisatsiooniks.

Hiiumaal tehtud salakaamerapilte lähemalt uurida muuseumite infosüsteemis MuIS:

HKM Fp 901:104 F 4636
HKM Fp 901:105 F 4637
HKM Fp 901:106 F 4638
HKM Fp 901:107 F 4639
HKM Fp 901:108 F 4640
HKM Fp 901:109 F 4641
HKM Fp 901:110 F 4642

Kui kellelgi juhtub leiduma nendest negatiividest tehtud paberfotosid, asjakohaseid viiteid või muud täiendavat teavet, palume lahkesti ühendust võtta meiliaadressil info@hiiumaamuuseum.ee.

Kasutatud materjalid:

Kirjandus:

Parikas, Johannes; Parikas, Peeter. Fotografia õperaamat. Tallinn: 1911.
Sikka, Kadi. Klaasnegatiivide konserveerimine ja säilitamine filmiarhiivi Jaan Rieti kogu näitel. Magistritöö, Tartu Ülikool. Tartu: 2014.
Størmer, Carl. Øieblikksfotografier av kjente folk på Carl Johan för nesten femti år siden. St. Hallvard: Organ for Selkskabet for Oslo Byes Vel. Nr. 20. Oslo: 1942.
Tiidermann, Heinrich. Täieline päewapildi öpetus. Tallinn: 1899.
Tooming, Peeter. Hõbedane teekond. Tallinn: 1990.

Fotod:

Eesti Ajaloomuuseum SA
Eesti Meremuuseum SA
Helsingi Linnamuuseum
Hiiumaa Muuseumid SA
Kadi Sikka erakogu
www.piercevaubel.com

The post Hiiumaa esimesed kiirfotod appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

Kalev, see hiiunaiste kuld

Kadri Kuusk — Mon, 06 Nov 2023 08:18:37 +0000

Kalev, see hiiunaiste kuld

Autor: Kadri Kuusk

Hiiu-Kärdla kalevivabriku mõju hiidlaste kodusele töö- ja vaimuelule on raske üle hinnata. Keskmise talurahvaga võrreldes oli kohalikel naistel suurem võimalus kvaliteetse kalevikanga kasutamiseks, seda nii peenema näputöö kui rõivaste valmistamise juures. Oma kalevile olid hiidlased uhked. Sageli kasinast elujärjest tingituna leidsid kalevivabrikust saadud tootmisjäägid rakendust mitmel pool majapidamises. Vabrikujääke kasutati sisustustekstiilina, kalevist tehti pätakaid (foto 1) ja petuseid (valekrae). Pühalepa ja Reigi rahvarõivaste juures õmmeldi must või tumesinine kaleviriba ehk toot rahvariide seeliku alla. Villakraasimisel tekkinud villaebemeid ehk klutte pandi asemekottidesse ja patjadesse (foto 2). 20. sajandi esimesel poolel meisterdati kalevikangast seina- ja harjataskuid, ajalehehoidjaid ning Hiiumaa Muuseumis on säilinud ka üks omapärane mustast kalevist nugade-kahvlite hoidja (foto 3).

Kärdlas toodetud kalevit jõudis hiidlaste koju peamiselt kahel viisil – vabrikust ostmise või varastamise teel. Kärdla vallakohtu protokollid tõendavad, et kalev oli kohalike seas väga hinnatud – lisaks kangatükkide vabrikust varastamisele omastati kalevist õmmeldud riietusesemeid ka ligimese aidast. Kalevivabrikul oli oma pood, kust hiidlased said vabrikukalevit osta. Lisaks kvaliteetsele valmistoodangule müüdi ka kalevikanga viimistlemisel tekkinud jääke – kaleviotsi ja -ribasid (liisted, päitsud). Liisted tekkisid kalevi viimistlemise käigus – selleks, et anda kalevile kvaliteetsem välimus, lõigati kanga servadest maha aukude ja ebatasase servaga ribad.

Kuna vabriku tootmisjääke oli saada, jätkus kohalikel naistel seda kallist ja kvaliteetset kangast põrandariietesse panemisekski. Näiteks hakati vabrikust ostetud kaleviribadest saarel valmistama labases koes põimitud põrandavaipu, mille sarnaseid mujal Eestis pole tehtud (foto 4). 1920.-1930. aastatel tuli üle Eesti moodi plüüstehnika, millega kaunistati villastest lappidest kokku õmmeldud põrandavaibakesi (foto 5). Erinevalt tavalisetest kaltsuvaipadest olid need vaibad pisut uhkemad ja leidsid majapidamises koha nii kummuti, voodi kui sohva ees.

Siinkohal võtame vaadelda kolme vabariigiaegset hiiu pulma. Juhan ja Ingel Koore kolm last – Adele, Helmi ja August abiellusid kõik 1930. aastate lõpus ning kõigi nende pulmades on kasutatud narmalise tikandiga vaipu (fotod 6-8). Adele Koore (abielus Tuuliku) lapselaps Riho Saard teadis rääkida, et Adele õppis õmblemist 1933 asutatud Käina Maanaiste seltsi kursustel. Ta abiellus 1937. aastal, tema tehtud pulmavaip ja tikandi tegemiseks vajalik plekist lillešabloon on tänasel päeval järeltulevate põlvede käes väärikalt hoitud (fotod 9-10). Suure tõenäosusega valmistas ta sama lillešablooni kasutades pulmavaibad ka oma õele Helmile ja vennale Augustile.

Hiljuti võttis Hiiumaa Muuseum taaselustada vabariigiaegset pulmatraditsiooni ning valmistas vanu kombeid järgides Hiiu-Kärdla kalevivabrikus toodetud kalevist tikandiga põrandavaibakese (fotod 11-12). 2023. aasta suvel sai esimene pruutpaar selle ka sisse õnnistada (foto 13).

The post Kalev, see hiiunaiste kuld appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.

HARULDASED KAADRID! Veerand tundi ekskursiooni poole sajandi tagusel Hiiumaal

Kadri Kuusk — Thu, 21 Sep 2023 07:19:16 +0000

HARULDASED KAADRID! Veerand tundi ekskursiooni poole sajandi tagusel Hiiumaal

Autorid: Raul Vinni ja Helgi Põllo

Film on pärit Harri Ellarti (1931-2020) koduarhiivist. Tegu on osaga ca paarikümne filmi suurusest kogust, mis ta filmis aastatel 1965-1978. Kui enamus kogus olevaid 8 mm tüüpi filme keskendub igapäevase olustiku ja peresündmuste jäädvustamisele, siis kolmel filmil on üles võetud reisid erinevatesse Eesti paikadesse, sealhulgas ka reis Hiiumaale. Reisi toimumisaeg ei ole täpselt teada, kuid suure tõenäosusega on tegemist 1960ndate aastate lõpuga. Reisiseltskonnaks on Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi kollektiiv, kus autor töötas õpetaja ja õppealajuhatajana. Hiiumaa reisi jäädvustamine on omamoodi sümboolne, sest Harri Ellarti (1955 aastani Ella) ema on pärit Hiiumaalt Valgu külast, kust ta oma vanemate (Peet Ella ja Liisu Sein) ja õdedega eelmise sajandi esimesel poolel Saaremaale kolis. Videol puudub heli!

Kõik me teame, et Hiiumaa asus sel ajal nn piiritsoonis, mistõttu oli ka saare külastamine keeruline. Päris kinni saart siiski ei pandud, nii et ekskursioonibusse vuras ringi ka meie tolmustel teedel. Ühte sellist väljasõitu siin näemegi. Me ei tea, kes marsruudi kokku pani või kes kui palju neist külastatud kohtadest rääkis, kuid sõit on igati loogiline. Mõned kaadrid filmi alguses on ka Haapsalust, kuid päris reis näib algavat Rohuküla sadama palgijuppidel istumisest ja laeva ootamisest. Praamisõidule on selles lühikeses ca 15 minutilises filmis võrdlemisi palju aega pühendatud, oma 3,5 minutit. Mere peale sattumine oli ju tollastele linnainimestele tõeline eksootika ja haruldane võimalus.

Edasi läheb sõit juba Hiiumaa tähtsate maamärkide suunas. Esimene peatus tehakse Suuremõisa lossi juures. Kool oli vist suvel suletud, vähemalt sisse minemist ei näita, aga usun, et keegi luges ette katkendeid Mihkel Aitsami raamatust ning kõik kujutasid ette kapten Malmi surnukeha peauksest paremal olevate akende taga. Kella sihverplaadil on juba auk sees ja uhket nikerdustega paraadust enam kasutusel ei ole.

Kärdla läbiti peatust tegemata või polnud seal midagi filmimist väärivat. Kalevivabrik hävinud, Rannapaargut veel polnud, kirik erilist kuulsust ei omanud. Ilmselt põigati vaid korraks väljaku valgesse poodi (täpsemalt Võidu väljaku, muidugi).

Järgmine petus on Tahkuna militaarobjektide juures. Rannakahuri alust uuritakse hoolega. Meeste miimika abil võime isegi mürskude suurust ette kujutada. Kohe selle lähedal on Tahkuna tuletorn ja kusagil kaunid õitsvad kibuvitsad ning jälle sõjakindlusi. Kui reis toimus 1966. või 1967. aastal, polnud rannapatarei kõrval veel Vitali Navožnõhhi mälestusmärki Balti laevastiku meremeestele. See avati alles 1968. aastal ja oleks kindlasti filmimehe tähelepanu haaranud.

Buss liigub vapralt edasi ning järgmine peatus tehakse Reigi kiriku juures. Kaameramehe osutused ukse kohal olevale Ungern-Sternbergide vapile ja torni tuulelipu otsas olevale liiliale viitavad, millest peatuse ajal räägiti. Hauatähisest ei saa kahjuks aru, kas see oli lihtsalt surnuaiale osutamiseks või millegi konkreetse asja poolest huvipakkuv rist.

Asjaolu, et 1960. aastatel sai kalatehast nii vabalt külastada, on muidugi pisut üllatav. Kas tutvused või lihtsalt noore ettevõtte reklaamikampaania – ei oska öelda. Reisiseltskonnal küll kõigil kitlid seljas ja mütsid-rätikud peas, kuid suitsuahjust ise kala napsamine käis nagu näha asja juurde. Sai kõhusoppi midagi.

Väga huvitavad on lühikesed kaadrid Kõrgessaare mõisa peahoonest ja mõnest kõrvalhoonest, mis siis veel püsti olid, tõsi päris armetus olukorras. Ei läinud enam kaua aega, kui need ära koristati.

Pärast sellist ajalooretke ja kalamaitsmist kulus ära virgutav suplus ja peatus Luidja rannas. Mõned kaadrid on küll otse kui filmist “Mehed ei nuta”. Ja siis Rattagu kurvid ning seajooksutee. Usun, et bussijuht ei jätnud kasutamata mõnd rahva kiljutamiseks sobivat kurvi ehkki filmist see just välja ei tule, aga mäletan, et nii tehti. Ja seejärel loomulikult Kõpu tuletorn ning ka Ristna. Sisse muidugi ei pääsenud, kuid filmilõiku elavdas kaadrisse jäänud lennuki ülesõit.

Edasi sõites tehakse mõned peatused Emmaste kandis või juba Kassaris. Selliseid verandaga maju oli Hiiumaal kaunis palju. Oli seal kohtumine mõne vana meremehega, lihtsalt külapeatus, siit kohe ei selgu. Aga igal juhul ollakse varsti juba Sääretirbil jalutamas ning siis ongi õhtu käes. Telgid püsti, taluõuel lõhutakse puid, tehakse süüa… Tolleaegsele reisiseltskonnale tavapärane päeva lõpp. Aga kus see kõik toimub, ei saa aru. Ehk keegi vaatajatest tunneb ära.

The post HARULDASED KAADRID! Veerand tundi ekskursiooni poole sajandi tagusel Hiiumaal appeared first on SA Hiiumaa Muuseumid.