Tänu fotopärandile on meil võimalik oma silmaga vaadata
tagasi möödunud sajandi-pooleteise Hiiumaale ja hiidlastele.
Jäädvustatud vaated aitavad meil paremini mõista ja
mõtestada möödunut, andes aimu nii murrangulistest kui
märkamatutest muutustest meie ümber. Portree- ja grupifotod
toovad meie silma ette esivanemate näojooned, riietuse, tööd
ja kombed – nende rõõmu ja leina. Kuigi retušeerimine on sama
vana kui fotokunst, on analoogfoto siiski vältimatult kõige
tõetruum ning massilisem visuaalne allikaliik.

Fotograafia sai 19. sajandi jooksul võimalikuks tänu
hõbedasoolade valgustundlikkusele, mis fotoemulsioonina
klaasile või paberile kantuna võimaldavad silmnähtavat pilti
jäädvustada. Justnimelt hõbedasoolade järgi on Hiiumaa vanad
fotograafid nimetatud sellel näitusel hõbehiidlasteks.

Piltnikud ise jäid kaadri taha, kohati täiesti tundmatuteks.
Fotograafi silmast aga sõltus see, mida ta pidas pildistamise
vääriliseks, tema koolitusest ja kogemusest tulenes piltide
teostus, teenistusest ja rahakotist tema töövahendid, -ruumid
ja materjalid. See näitus püüab valgust heita neile kaamera
taha ja pimikusse varjunud inimestele, tänu kellele on Hiiumaal
fotopärandit, mida me uudistada, uurida, süstematiseerida ja
kasutada saame.

Näitus räägib peamiselt Teise maailmasõja eelse Hiiumaa
elukutselistest piltnikest, kuid välja on toodud ka mõningad
hobifotograafid, kellel oli oma signatuur või kelle fotokogud on
jõudnud Hiiumaa Muuseumisse.

Hiiumaa on tuletornide saar. Siin asuvad mõned Läänemere kõige iseloomulikumad ja ajalooliselt olulisemad meremärgid – Kõpu, Tahkuna ja Ristna tuletornid, mis on kujunenud saare sümboliteks ning juhatanud merel liikujate teed juba sajandeid.

Näitus „Hiiumaa tuletornid ajas ja pildis“ tutvustab saare tuletorne ja meremärke nii ajaloolises kui ka visuaalses vaates. Esile on toodud nii tuntud tuletornid kui ka vähem tuntud tulepaagid ja päevamärgid.

Lisaks tuletornide loole avab näitus laiemalt navigatsioonimärkide tähendust ja toimimist – kuidas need aitavad merel orienteeruda ning kuidas nende roll on ajas muutunud.

Oluline osa näitusest on pühendatud insener Armas Luigele, kelle projekteeritud ja ehitatud tuletornid on jätnud Hiiumaa rannikule püsiva jälje. Tema töö kaudu saab aimu ka tuletornide ehitusest ning merendusloost laiemalt.

Tänapäeval on tuletornid kaotanud osa oma praktilisest navigatsioonilisest rollist, kuid nende väärtus merendusajaloos on kasvanud. Näitus kutsub märkama neid ehitisi mitte ainult tehniliste rajatistena, vaid olulise osana Hiiumaa loost ja identiteedist.

Kärdla esmamainimise 460. aastapäeva puhul avasime Pika maja galeriis uue püsinäituse. Ajaloolised kaardid, fotod ja lood juhatavad huvilise läbi rootslaste talutoa, sakste tööstusalevi ning eestlaste linnakaupluse.

 Rootsi toas võib uurida muuseas 1564. aasta Hiiumaa maaraamatu lehekülgesid ning Hiiumaa metsavahtide kaarti aastast 1593, mis on ka esimene dateeritud Rootsi kuningriigis valmistatud maakaart. Lisaks saab proovida, kuidas kõlab hiiu kannel. 

Vabrikuhelide taustal tutvuda Kärdla kalevivabriku looga rajamisest hävimiseni, selle korralduse ja toodangu, aga ka asula tekke ja elanike seisuse-elukommetega. 

Kärdla linnaks saamise lugu on jutustatud kõrvuti Kärdla tarbijate ühingu ajalooga, mida võib pidada Kärdla demokraatlikuks vundamendiks. Eksponeeritud kaubavalik võib pakkuda äratundmisrõõmu mitmetele põlvkondadele. 

Näitus üritab hõlmata pea pooletuhande aasta jagu Kärdla ajalugu, mis kannab endas nii vabadust kui orjust, loomist kui hävingut, nuttu kui naeru.