VABRIK KUJUNDAB KÄRDLAT
Pärast vabriku rajamist ei olnud Kärdla enam vaid eestlaste ja väheste allesjäänud rootslastega asustatud. Siin elasid ka nn „saksa meistrid“, kes töötasid vabrikus kõrgematel ametikohtadel. Meistrite töökeeleks oli küll valdavalt saksa keel, kuid päritolumaad olid erinevad. Mälestuste järgi oli meistreid saabunud nii Prantsusmaalt, Belgiast, Saksamaalt kui Venemaalt. Koos uute inimestega jõudsid pärale ka uued kombed, varasemast erinev eluviis ja käitumismaneerid. Üheks tavaks, mis on kärdlalastele ka omapärase hüüdnime andnud, oli kohvi joomine. Nii hakati Kärdla inimesi kohvilähkriteks kutsuma. Hiiumaa iga-aastased kohvikutepäevad toetuvad samuti sellele vabrikuaegsele traditsioonile.
Vabrikul olid mõnda aega käibel oma rahad ehk klubid. Klubide ametlik nimi oli Arbeits Quittung ehk eesti keeles töö kviitung. Esimesed klubid olid nahast, järgmised papist ning viimased erinevat värvi rahapaberist. Nahast ja papist klubid ei olnud kuigi võltsimiskindlad ning seepärast tehti neid sageli järgi. Värvilisel rahapaberil klubisid oli raskem võltsida, kuid isegi seda on ette tulnud. Riik keelas mitmel korral (1836, 1862, 1864) klubide kasutamise, kuid see ei muutnud esialgu midagi. 1885. aastal külastas Hiiumaad Eestimaa kubermangu kindral-kuberner Sergei Šahhovskoi, kelle külaskäigu tulemusena sunniti vabriku juhtkonda klubisid tagasi ostma ja riigi väljaantud raha käibele võtma. Ümberkorraldused olid läbi viidud 15. veebruariks 1886. aastal. Klubid leidsid lõpu vabriku ahjudes. Taolisi kodurahasid oli kasutusel mitmetes ettevõtetes üle Eesti, näiteks Narva kalevivabrikus ja Kreenholmis, Sindi kalevivabrikus ja Võisiku peeglivabrikus.
1844. aastal hakkas Kärdla kalevivabrik andma töölistele laenu ja eraldama maad majade ehitamiseks. Siiski olid vabrikul omad kindlad nõudmised, millega tagati töölisasula ühtne miljöö. Sarnase projekti järgi ehitatud töölismajad olid küll väikesed, kuid üldjuhul mitmete kõrvalhoonetega nagu näiteks kuur, saun ja kelder. Hästi planeeritud krundil jätkus ruumi ka väikesele põllumaale ja loomalautadele. Laenu ja maaga kinnistasid omanikud tööliskonna vabriku külge, sest laenu tagasimakse periood oli pikk (isa võttis laenu ja poeg jõudis selle maksmisega lõpule). Neid maju oli võimalik müüa aga vaid teisele vabrikutöölisele, sest maa kuulus endiselt ettevõttele. Töölisasula sellise planeerimise idee võeti tõenäoliselt üle Inglismaalt. Moodsates korstnaga peremajades olid elutingimused oluliselt paremad kui küla suitsustes rehielamutes, mistõttu valmis neid 20. sajandi alguseks ligi 200. Kärdlas valmis ka uhkemaid meistrite maju, ridaelamulaadseid savimaju ja töölisbarakke.
