VABRIKU PÕHITOOTMINE

Kalev on labase või toimse sidusega tugevasti vanutatud villane või poolvillane viltja pinnaga riie. Eristatakse peeni, poolpeeni ja jämedaid, viimistluse järgi karvastatud või karvastamata kaleveid.

Kärdla kalevivabriku peamiseks toodanguks oli mitmes erinevas paksuses ja viimistluses villane kangas. Enne Esimest maailmasõda toodeti peamiselt Venemaa siseturule, kuid kaupu eksporditi ka Lääne-Euroopasse. Toona oli peamiseks tootmisartikliks paksem ja kallim kangas.

Venemaa 1917. aasta sotsialistliku revolutsiooni ja Eesti Vabariigi tekke tõttu 1918. aastal kadus Venemaa siseturg ning villasele riidele oli vajalik leida uusi müügipiirkondi. Paljuski sai selleks Eesti enda siseturg. Muutus ka toodete sortiment. Suuremat rõhku pandi talurahvale vajaliku kauba tootmisele. Taolisteks kaupadeks olid näiteks suurrätid, vaibalõng ja õhemad ning odavamad kalevisordid. Peale Esimest maailmasõda toodeti ka vatti. Helene Fendti initsiatiivil võeti paljude käsitöötegijate rõõmuks tootmisse ka vaibalõng.

Vabriku algaastatel kasutati kalevi tootmiseks Hiiumaal kasvatatud meriino- ja poolmeriino lammaste villa. Sellest jäi aga väheks ning villa hakati saarele sisse tooma. Esmalt osteti seda Saksamaalt, hiljem nii Austraaliast kui Uus-Meremaalt (1880.–1890. aastad). Vill saabus sadamasse pakkidena. Kolm-neli pakki villa oli ühele hobusele jõukohane koorem. Ühte villapakki tõstsid neli meest. Sadamast vabrikusse jõudnud vill pesti ja kuivatati.

Peale pesu ja kuivatamist liikus vill sorteerimisse ja käis läbi villahundi. Villahunt on nagu hõre kraas, mis muudab sealt läbikäinud villakiud pehmeks ja õhuliseks. Villahundist lasti mõnikord läbi ka kaltsu, mida lisati odavamate ja kehvemate riidesortide valmistamiseks.

Hundist läbi käinud vill liikus vabriku teisele korrusele, kus olid kraasid. Seal käis vill läbi kahe masina. Neist esimene tegi villast suure vatirulli. Seejärel tõsteti rull teisele masinale, kus vatist sai heie. Saadud heidest kedrati lõng. Tööliste seas nimetati ketrusosakonda krellimajaks. Valmis saanud lõng läks keerutusmajja, kus see vajadusel korrutati (keerati mitu üksikut lõnga kokku) ja pooliti valmis lõng väiksematele papist torudele. Seal oli ka käsivokk proovilõngade valmistamiseks.

Edasi liikus poolitud lõng käärijate kätte. Kanga käärimine ehk kanga loomine on lõimelõngade korrapärane valmisvedamine ja vahelikku jaotamine vajalikus pikkuses ning laiuses – ehk siis kanga mustri seadmine. Peale seda immutati lõime liimivees ja kuivatati. Osa kangaid kooti ka märjalt.

Kärdla kalevivabriku sisevaated. Fotode arvatav aeg 1920–1940

Järgnes kanga kudumine kangrute poolt. Kooti nelja sorti kudumismasinatel – kõige vanemad olid pellid, mille peal kooti paksemaid asju. Poolkiireteks loeti vanu ja uusi žakaarmasinaid ning kõige kiiremad olid kiirteljed. Lõngast oli tekkinud kangas. Järgnes kanga viimistlemine. Esimene koht, kuhu valmis kangas pandi oli tööliste hulgas ristitud schäärsaaliks. See oli koht, kus pressiti, eemaldati veel mõned lõngaotsad, lõigati karva vähemaks kui vaja, kui juhtus valge täpp, siis sinna pandi värvi peale. Schäärsaalis töötamist peeti peenemaks ametiks, kui muid vabriku töid. Osa kangaid, mis schäärsaali läbisid, tuli veel uuesti värvida, pesta, vanutada, puitkiud välja kõrvetada ning karvastada. Seda tehti ruumis, mida nimetati rauarei´ks. Peale seda kangas kuivatati ja riie oli valmis müügiks.

Ketrajad (ehk krellid) koos meistriga. 1930. aastate teine pool
Meistrid tootenäidiste ja suurrättidega. Arvatavasti 1920. aastad