Kalev, see hiiunaiste kuld
Autor: Kadri Kuusk
Hiiu-Kärdla kalevivabriku mõju hiidlaste kodusele töö- ja vaimuelule on raske üle hinnata. Keskmise talurahvaga võrreldes oli kohalikel naistel suurem võimalus kvaliteetse kalevikanga kasutamiseks, seda nii peenema näputöö kui rõivaste valmistamise juures. Oma kalevile olid hiidlased uhked. Sageli kasinast elujärjest tingituna leidsid kalevivabrikust saadud tootmisjäägid rakendust mitmel pool majapidamises. Vabrikujääke kasutati sisustustekstiilina, kalevist tehti pätakaid (foto 1) ja petuseid (valekrae). Pühalepa ja Reigi rahvarõivaste juures õmmeldi must või tumesinine kaleviriba ehk toot rahvariide seeliku alla. Villakraasimisel tekkinud villaebemeid ehk klutte pandi asemekottidesse ja patjadesse (foto 2). 20. sajandi esimesel poolel meisterdati kalevikangast seina- ja harjataskuid, ajalehehoidjaid ning Hiiumaa Muuseumis on säilinud ka üks omapärane mustast kalevist nugade-kahvlite hoidja (foto 3).
Kärdlas toodetud kalevit jõudis hiidlaste koju peamiselt kahel viisil – vabrikust ostmise või varastamise teel. Kärdla vallakohtu protokollid tõendavad, et kalev oli kohalike seas väga hinnatud – lisaks kangatükkide vabrikust varastamisele omastati kalevist õmmeldud riietusesemeid ka ligimese aidast. Kalevivabrikul oli oma pood, kust hiidlased said vabrikukalevit osta. Lisaks kvaliteetsele valmistoodangule müüdi ka kalevikanga viimistlemisel tekkinud jääke – kaleviotsi ja -ribasid (liisted, päitsud). Liisted tekkisid kalevi viimistlemise käigus – selleks, et anda kalevile kvaliteetsem välimus, lõigati kanga servadest maha aukude ja ebatasase servaga ribad.
Kuna vabriku tootmisjääke oli saada, jätkus kohalikel naistel seda kallist ja kvaliteetset kangast põrandariietesse panemisekski. Näiteks hakati vabrikust ostetud kaleviribadest saarel valmistama labases koes põimitud põrandavaipu, mille sarnaseid mujal Eestis pole tehtud (foto 4). 1920.-1930. aastatel tuli üle Eesti moodi plüüstehnika, millega kaunistati villastest lappidest kokku õmmeldud põrandavaibakesi (foto 5). Erinevalt tavalisetest kaltsuvaipadest olid need vaibad pisut uhkemad ja leidsid majapidamises koha nii kummuti, voodi kui sohva ees.
Siinkohal võtame vaadelda kolme vabariigiaegset hiiu pulma. Juhan ja Ingel Koore kolm last – Adele, Helmi ja August abiellusid kõik 1930. aastate lõpus ning kõigi nende pulmades on kasutatud narmalise tikandiga vaipu (fotod 6-8). Adele Koore (abielus Tuuliku) lapselaps Riho Saard teadis rääkida, et Adele õppis õmblemist 1933 asutatud Käina Maanaiste seltsi kursustel. Ta abiellus 1937. aastal, tema tehtud pulmavaip ja tikandi tegemiseks vajalik plekist lillešabloon on tänasel päeval järeltulevate põlvede käes väärikalt hoitud (fotod 9-10). Suure tõenäosusega valmistas ta sama lillešablooni kasutades pulmavaibad ka oma õele Helmile ja vennale Augustile.
Hiljuti võttis Hiiumaa Muuseum taaselustada vabariigiaegset pulmatraditsiooni ning valmistas vanu kombeid järgides Hiiu-Kärdla kalevivabrikus toodetud kalevist tikandiga põrandavaibakese (fotod 11-12). 2023. aasta suvel sai esimene pruutpaar selle ka sisse õnnistada (foto 13).
