Ütle käkisupp!
Autor: Helgi Põllo
17.06.2024
Suurem osa tänastest inimestest ei kujuta oma toidulaual ette hiidlastele kunagi nii tavalist rooga nagu käkisupp. Miks? Sest ollakse harjutud parema, ilusama, kallima ja värvilisema toiduga. Sada ja rohkem aastat tagasi matsutas vast iga hiidlane veel mõnu pärast mokka ja limpsis sõrmedki üle, kui käkid kõhus külge keerasid. Nüüd öeldakse mõnikord veel suusoojaks, et see on käkitegu. Keelepruugis on käkitegu midagi lihtsat, kuid kas ka päriselt? Jah, käkisupi tegu ongi üsna lihtne, kui kõik vajaminev kodus olemas. Kuna tarvis läks selle jaoks tõepoolest päris vähe ja üsna tavalisi asju nagu sealiha või -rasv, jämedam odrajahu, sibul, sool ja vesi. Käkke keedeti mõnede 1930. aastate mäletajate väitel toiduks enamasti kesknädalal ja laupäeval, kui majas polnud pudru jaoks piisavalt piima.
Käkisupi valmistamiseks on niisiis vaja rasvasemat, soolast sealiha – pigem isegi searasva, mis pruunistatakse pannil sibulaga ära. Siis lisatakse sinna juurde niipalju jahu, et segust saaks käte vahel veeretada suuremat sorti, peopesasse mahtuvad pätsid ehk käkid. Las see segu enne kätte võtmist jahtub ka natuke.
KÄKISUPIREEDE
Mihkli talumuuseumis
igal reedel
21. juunist
9. augustini
Käkid keedetakse seejärel potis kuumas, soolases vees läbi. Jahupätsid muudavad ka keeduvee ühtlasi paksemaks, moodustades supilaadse vedeliku. Seda kutsuti mitmel pool Hiiumaal viuks. Kui viu liiga vedel jäi, võis jahu keedu ajal veel juurde riputada. Eks siis sai sellest juba roka moodi toit ehk käkirokk. Kui käkke tehti ohtralt, jäi neid ühest söömakorrast ülegi. Nii sai neid järgmisel päeval praadida või ka külmalt süüa. Aga soojalt olid ikka palju paremad. Pühalepast on teada, et teise päeva käkke ehk hapusid käkke pandi sageli ka kartuli või tangusupi sisse. Nii nagu klimpe.
Tänapäeval võib ju käkid samasugusteks jätta või ka väiksemaid teha, kuid supikatlasse saame lisada juurde midagi värvilist, olgu porgandi või kaalikatüki, petersellilehe või kapsariba. Käkke on olnud ka teistsuguseid. Üle Eesti teatakse näiteks verikäkke. Hiljaaegu lugesin mälestustest, et Nõukogude armees pakuti poistele pudrukäkke. Jäin lausa mõtlema, et mis toit see õigupoolest oli. Ja kes oleks võinud arvata, et nii olulisest toidust nagu käkk võib Hiiumaal ka pilkesõna saada? Aga nii ometi juhtus, kui Kassari kandi paremal järjel rahvas oma naabersaare Orjaku mehi või pigem poisse käkkideks kutsuma hakkas. Kuid nüüd on käkid igal pool Hiiumaal tasapisi jälle au sisse tõusmas – meie pärand ikkagi.
