HARULDASED KAADRID! Veerand tundi ekskursiooni poole sajandi tagusel Hiiumaal
Autorid: Raul Vinni ja Helgi Põllo
Film on pärit Harri Ellarti (1931-2020) koduarhiivist. Tegu on osaga ca paarikümne filmi suurusest kogust, mis ta filmis aastatel 1965-1978. Kui enamus kogus olevaid 8 mm tüüpi filme keskendub igapäevase olustiku ja peresündmuste jäädvustamisele, siis kolmel filmil on üles võetud reisid erinevatesse Eesti paikadesse, sealhulgas ka reis Hiiumaale. Reisi toimumisaeg ei ole täpselt teada, kuid suure tõenäosusega on tegemist 1960ndate aastate lõpuga. Reisiseltskonnaks on Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi kollektiiv, kus autor töötas õpetaja ja õppealajuhatajana. Hiiumaa reisi jäädvustamine on omamoodi sümboolne, sest Harri Ellarti (1955 aastani Ella) ema on pärit Hiiumaalt Valgu külast, kust ta oma vanemate (Peet Ella ja Liisu Sein) ja õdedega eelmise sajandi esimesel poolel Saaremaale kolis. Videol puudub heli!
Kõik me teame, et Hiiumaa asus sel ajal nn piiritsoonis, mistõttu oli ka saare külastamine keeruline. Päris kinni saart siiski ei pandud, nii et ekskursioonibusse vuras ringi ka meie tolmustel teedel. Ühte sellist väljasõitu siin näemegi. Me ei tea, kes marsruudi kokku pani või kes kui palju neist külastatud kohtadest rääkis, kuid sõit on igati loogiline. Mõned kaadrid filmi alguses on ka Haapsalust, kuid päris reis näib algavat Rohuküla sadama palgijuppidel istumisest ja laeva ootamisest. Praamisõidule on selles lühikeses ca 15 minutilises filmis võrdlemisi palju aega pühendatud, oma 3,5 minutit. Mere peale sattumine oli ju tollastele linnainimestele tõeline eksootika ja haruldane võimalus.
Edasi läheb sõit juba Hiiumaa tähtsate maamärkide suunas. Esimene peatus tehakse Suuremõisa lossi juures. Kool oli vist suvel suletud, vähemalt sisse minemist ei näita, aga usun, et keegi luges ette katkendeid Mihkel Aitsami raamatust ning kõik kujutasid ette kapten Malmi surnukeha peauksest paremal olevate akende taga. Kella sihverplaadil on juba auk sees ja uhket nikerdustega paraadust enam kasutusel ei ole.
Kärdla läbiti peatust tegemata või polnud seal midagi filmimist väärivat. Kalevivabrik hävinud, Rannapaargut veel polnud, kirik erilist kuulsust ei omanud. Ilmselt põigati vaid korraks väljaku valgesse poodi (täpsemalt Võidu väljaku, muidugi).
Järgmine petus on Tahkuna militaarobjektide juures. Rannakahuri alust uuritakse hoolega. Meeste miimika abil võime isegi mürskude suurust ette kujutada. Kohe selle lähedal on Tahkuna tuletorn ja kusagil kaunid õitsvad kibuvitsad ning jälle sõjakindlusi. Kui reis toimus 1966. või 1967. aastal, polnud rannapatarei kõrval veel Vitali Navožnõhhi mälestusmärki Balti laevastiku meremeestele. See avati alles 1968. aastal ja oleks kindlasti filmimehe tähelepanu haaranud.
Buss liigub vapralt edasi ning järgmine peatus tehakse Reigi kiriku juures. Kaameramehe osutused ukse kohal olevale Ungern-Sternbergide vapile ja torni tuulelipu otsas olevale liiliale viitavad, millest peatuse ajal räägiti. Hauatähisest ei saa kahjuks aru, kas see oli lihtsalt surnuaiale osutamiseks või millegi konkreetse asja poolest huvipakkuv rist.
Asjaolu, et 1960. aastatel sai kalatehast nii vabalt külastada, on muidugi pisut üllatav. Kas tutvused või lihtsalt noore ettevõtte reklaamikampaania – ei oska öelda. Reisiseltskonnal küll kõigil kitlid seljas ja mütsid-rätikud peas, kuid suitsuahjust ise kala napsamine käis nagu näha asja juurde. Sai kõhusoppi midagi.
Väga huvitavad on lühikesed kaadrid Kõrgessaare mõisa peahoonest ja mõnest kõrvalhoonest, mis siis veel püsti olid, tõsi päris armetus olukorras. Ei läinud enam kaua aega, kui need ära koristati.
Pärast sellist ajalooretke ja kalamaitsmist kulus ära virgutav suplus ja peatus Luidja rannas. Mõned kaadrid on küll otse kui filmist “Mehed ei nuta”. Ja siis Rattagu kurvid ning seajooksutee. Usun, et bussijuht ei jätnud kasutamata mõnd rahva kiljutamiseks sobivat kurvi ehkki filmist see just välja ei tule, aga mäletan, et nii tehti. Ja seejärel loomulikult Kõpu tuletorn ning ka Ristna. Sisse muidugi ei pääsenud, kuid filmilõiku elavdas kaadrisse jäänud lennuki ülesõit.
Edasi sõites tehakse mõned peatused Emmaste kandis või juba Kassaris. Selliseid verandaga maju oli Hiiumaal kaunis palju. Oli seal kohtumine mõne vana meremehega, lihtsalt külapeatus, siit kohe ei selgu. Aga igal juhul ollakse varsti juba Sääretirbil jalutamas ning siis ongi õhtu käes. Telgid püsti, taluõuel lõhutakse puid, tehakse süüa… Tolleaegsele reisiseltskonnale tavapärane päeva lõpp. Aga kus see kõik toimub, ei saa aru. Ehk keegi vaatajatest tunneb ära.
