[…] wõtame weel enne ühe paksu wanamehe ja ühe perekonna ülesse. On aparat korras ja plate 9×12 kaseta sees, seame wanamehe peahoidjaga-tooli peale, maja taha, kus päike peäle ei paista, seame selle tarwis tehtud walwaka riide selja taha, 1 meter eemale, warjame kui wõimalik riide ehk suure wihmawarjuga liig suurt ülewelt walgust tagasi, paneme wanamehe seina poole wiltu waatama, nii et teine kõrw juba warju jäeb, anname temale waatamiseks ühe punkti 3-4 jala kõrgusel ehk kuida keha seis ja karakter seda tarwitab, seame tema riided, juuksed, käed, õlad ja pea õigete korda ja sirgu ja laseme ta liikumata paigal olla. Nüid paneme aparadi nii kaugele, et pilt parajas suuruses matklaasi kriipsude 9×12 wahele mahub, wõtame diafragma wälja, seame fokuse peäle ja ülepea teeme kõik, nii kuida maja ülesse wõtmisel oli. Enne walgustamist waatame weel, kas pea õlade järele õtse on, laseme siis liikumata waatmise punktisse waadata ja walgustame tarwiliku aja, nii selge ilmaga ja kestmise diafragmaga umbes 2—3 sekundi.

Tõenäoliselt oli fotograafi saabumine või ateljeesse minek veel pikalt suursündmus, mil pandi selga paraadmundrid-pühapäevariided ning pühiti näolt viimne muie. Kahtlemata mängis oma rolli ka see, mida piltnik pidas omas ajas ülesvõtte vääriliseks. Nõnda käib ajalooliste fotodega alati kaasas küsimus nendel kujutatu tõetruudusest ning loomulikkusest. Sellevõrra intrigeerivamad on aga erandid, eriti veel meie oma Hiiumaalt.