Hiiumaa esimesed kiirfotod

Autor: Eimar Tärk
20.12.2023

Nutitelefonide fotograafilistest võimalusest on nüüdseks välja kasvanud omaette maailm. Snäpid ja instad ehk kiirfotod võimaldavad pea igaühel inimesi ja olukordi jäädvustada täpselt nii kiiresti, kui kaua võtab telefoni taskust haaramine. Paljud meist on pildistanud ka seebikarbiga, olgu siis digitaalselt või rullfilmile. Veel mõningad, olgu siis professionaalsed fotograafid, asjaarmastajad, või nooruspõlves aparaate Zenit ja FED kasutanud inimesed teavad, kui palju aega võib võtta kaamera fokuseerimine, säriaja ning ava sättimine. Kuid vast kõigile on tuttav olukord, kui pildistamise hetkeks on põnev olukord juba möödas, inimesed kaadrist ära jooksnud või nägusid tegema hakanud. Millal aga tehti Hiiumaal esimesed kiirfotod?

Fotograafia algusaegadel võttis ülesvõtte ettevalmistamine ohtralt aega. Enne kuivplaatide kasutuselevõttu pidi piltnik tegutsema fotolabori vahetus läheduses – asugu see siis ateljees või kaasaskantavas telgis. Klassikaline plaatkaamera pidi olema statiivile fikseeritud, pimendava katte all mattklaasil fookus paika seatud. Säritamine võis olenevalt valgusest ning fotomenetluse tüübist võtta aega mõnest sekundist mitmekümne minutini. Kuna liikumist tõhusalt jäädvustada ei saanud, oli vaja inimestega pildid lavastada. Seda tööd kirjeldab ilmekalt Tallinna fotograaf Heinrich Tiidermann oma 1899. aastal ilmunud Päewapildi öpetuses

Foto 1. "Scovill" kuivplaadikomplektide reklaam 1883. aastast. Allikas: piercevaubel.com

[…] wõtame weel enne ühe paksu wanamehe ja ühe perekonna ülesse. On aparat korras ja plate 9×12 kaseta sees, seame wanamehe peahoidjaga-tooli peale, maja taha, kus päike peäle ei paista, seame selle tarwis tehtud walwaka riide selja taha, 1 meter eemale, warjame kui wõimalik riide ehk suure wihmawarjuga liig suurt ülewelt walgust tagasi, paneme wanamehe seina poole wiltu waatama, nii et teine kõrw juba warju jäeb, anname temale waatamiseks ühe punkti 3-4 jala kõrgusel ehk kuida keha seis ja karakter seda tarwitab, seame tema riided, juuksed, käed, õlad ja pea õigete korda ja sirgu ja laseme ta liikumata paigal olla. Nüid paneme aparadi nii kaugele, et pilt parajas suuruses matklaasi kriipsude 9×12 wahele mahub, wõtame diafragma wälja, seame fokuse peäle ja ülepea teeme kõik, nii kuida maja ülesse wõtmisel oli. Enne walgustamist waatame weel, kas pea õlade järele õtse on, laseme siis liikumata waatmise punktisse waadata ja walgustame tarwiliku aja, nii selge ilmaga ja kestmise diafragmaga umbes 2—3 sekundi.

Tõenäoliselt oli fotograafi saabumine või ateljeesse minek veel pikalt suursündmus, mil pandi selga paraadmundrid-pühapäevariided ning pühiti näolt viimne muie. Kahtlemata mängis oma rolli ka see, mida piltnik pidas omas ajas ülesvõtte vääriliseks. Nõnda käib ajalooliste fotodega alati kaasas küsimus nendel kujutatu tõetruudusest ning loomulikkusest. Sellevõrra intrigeerivamad on aga erandid, eriti veel meie oma Hiiumaalt.

Foto 1. Klaasnegatiivi ülevaade. Allikas: HKM Fp 901:104 F 4636

Hiiumaa muuseumi fotokogu varasema materjali hulgas seitse esmapilgul eriskummalist klaasnegatiivi. Enam kui sajand vanad fotod on pildistatud 150mm läbimõõduga ümaratele klaasplaat-ketastele, igal kettal kuus kujutist. Muuseumisse jõudsid negatiivid 1991. aastal koos sadakonna harilikumas visiit-formaadis klaasnegatiiviga. Tõenäoliselt 1890. aasta paiku on pildistamas käidud nii Kärdla sadamas, kalevivabriku õuel, kui ka Kõpu ja Ristna tuletornide juures. Sadama vahimaja juures on pildistatud tolliametnikke, taustal on kaadrisse jäänud ka sadama raudtee ja vagonetid, haluvirnad, kaupa laadivad töölised ning kaks laeva. Kalevivabriku õuel on jäädvustatud sõitvaid hobuvankreid, talvisel merejääl on kaadrisse võetud ka reesõit ja jääpurjekas. Üks ketas on täis pildistatud uhkema hoone õuel, mis võiks olla ehk vana tollimaja või vabriku elamu praeguse aadressiga Vabrikuväljak 2b. Pildistatud on ka lapsi, koeri ning isegi laineid rannas – kasutades uudset võimalus fotole jäädvustada kõike, mis paigal ei püsi.

Foto 2. Ametimehed Kärdla sadamas. Allikas: HKM Fp 901:107 F 4639
Foto 3. Vahisoldat ehk "lauavaht" Kärdla sadamas. Allikas: HKM Fp 901:107 F 4639
Foto 4. Ametnik Kärdla sadamas. Allikas: HKM Fp 901:107 F 4639

Pildistamise aega ei ole täpselt teada, kaaskirjed negatiividel puuduvad. Tehniliselt ei ole selliste ülesvõtete tegemine võimalik enne 1886. aastat. Jäädvustatud on muuhulgas ka 1887. aasta algul surnud Antonie von Glinsky hauaplaati, mis näib olevat võrdlemisi värske. Ühest fotost leidub muuseumi kogus ka paberil kontaktkoopia – üleandja teadetel olevat pildil kalevivabriku direktori Pulvermacheri teenija Mari Norviit koos direktori lapsega. Mari Norviit astunud Pulvermacheri juurde teenistusse 1889. aastal.

Foto 5. Neiu elumaja ees. Allikas: HKM Fp 901:107 F 4638
Foto 6. Mari Norviit direktor Pulvermacheri lapsega. Allikas: HKM Fp 901:107 F 4641
Foto 7. Põllega mees kaevu tasutal. Allikas: HKM Fp 901:107 F 4638

Kõpu tuletorni järgi saab öelda, et fotod on tehtud kindlasti enne 1901. aastat, mil paigaldati uus valgusti koos laternaruumiga. Võttes võrdluseks aga Ajaloomuuseumi ning Meremuuseumi kogudes leiduvaid sarnasest perspektiivist võetud varaseid fotosid, kuulub käsitletav pilt kahe vanima Kõpu tuletornist tehtud fotograafilise ülesvõtte hulka. Korenduaed 1883. aastal valminud telegraafi-elamuhoone kõrval on veel viisakas seisus, majatagused puud on võrdlemisi madalad. Puithoonel puudub veel räästaalune lisandus ning tõenäoliselt pole alanud veel saunamaja ehitus, mis Ajaloomuuseumi fotol käigus on. Meremuuseumi pildil on puud juba kõrgemad ning korendusaed on asendatud lattaiaga. Seegi foto peab laternaruumi tüübi järgi olema pildistatud enne 1901. aastat. Seega võiks pildistamise hetk jääda pigem 1890. aastate algusesse kui lõppu.

Foto 8. Kõpu tuletorni fotode võrdlus. Allikad: HKM Fp 901:107 F 4641, Eesti Meremuuseum MM F 1590/4, Eesti Ajaloomuuseum AM N 27301

Piltniku isik on teadmata. Ülesvõtteid on tehtud talvel ning kevadel ja/või sügisel, suviselt lehtes puid kaadritel ei leidu. Seega ei ole fotod tehtud lühikesel läbisõidul, vaid kõige vähem veerandi aasta jooksul. Tulme kontekstis on arvatud, et fotograafiaga võis hobikorras tegeleda Kärdla Noorparunina tuntud Ernst Otto Adam von Ungern-Sternberg. Kaadrisse võetu – sadama tolliamenikud, tuletornid ning eriti von Glisnky hauaplats – kinnitab mingit seost piirivalve ja päästejaamade ülem Alexei von Glinskyga, kes umbes aastail 1875-1890 Kärdlas elas ja tegutses. See tundmatu kuid kireva saatusega mees väärib juba eraldi käsitlemist.

Foto 9. Alexei von Glinsky laste hauaplaadid. Allikas: HKM Fp 901:107 F 4637

Fototehniliselt on tegu kuivplaatmenetluse teel valmistatud hõbeželatiin-klaasnegatiividega. Kolloodiumi asemel želatiini kasutamine emulsioonis jõudis tööstuslikku tootmisesse ja seeläbi laialdasemalt kättesaadavaks 1880. aastail. Varasemalt oli laiemalt kasutuses kolloodium-märgplaatmenetlus, mis tähendas, et fotograaf pidi tegutsema ateljees või kogu laborit kaasas kandma, plaadid vahetult enne pildistamist emulsiooniga katma ning ka fotod ilmutama enne emulsiooni kuivamist. Hõbeželatiin-plaadid aga olid juba kauplusest ostes kasutusvalmis ning piltide ilmutamisega ei olnud kiiret. Oluliseks teguriks oli uut tüüpi emulsiooni kõrge valgustundlikkus. Fotoäridest võis lunastada erineva tundlikkusega plaate, näiteks Standard, Rapid, Extra Rapid või Ultra Rapid.

Milline võis olla see fotoaparaat, mis pildistas justkui revolvritrumlile? 19. sajandi lõpukümnendeil leiutati mitmeid eksperimentaalseid kuivplaadile pildistavaid detektiivikaameraid, nagu näiteks Enjalberti revolver-kaamera, Lancasteri taskukell-kaamera, Blechi lips-kaamera ning Krügeneri raamat-kaamera. Huvitaval kombel rõhutati pigem intriigsele aparaati maskeerimisele, vähem aga uudsele kiirfotograafia võimalusele.

Selgub, et sellise läbimõõduga klaasplaate kasutas 1886. aastal tootmisesse läinud Stirni salakaamera. Aparaadi leiutas ameeriklane Robert D. Gray New Yorgis 1885. aastal, järgneval aastal ostis leiutise tootmisõiguse sakslane Robert Stirn. Tema nime järgi sai aparaat Inglise ja Ameerika turul nimeks Stirn’s Secret Vest Camera, saksamaal Stirn-Geheimkamera.

Foto 10. Stirni salakaamera. Foto: Helsingi Linnamuuseum

Suurt uuri meenutav kaamera riputati paelaga kaela, objektiivi ots ja vinnastusnupp pisteti vesti või mantli alt nööpaugu kaudu välja. Päästikunöör ulatus parasjagu püksitaskusse, nöörist tõmmates tegi aparaat pildi. Järgmise kaadri tegemiseks ning katiku vinnastamiseks keerati kaamera keskel asetsevat nuppu – viimase küljes oli ka osuti, millelt sai topeltsäritamise vältimiseks kaadreid lugeda. Aparaat maksis USAs 10 dollarit – tollase kursi järgi umbes 20 rubla, mis võrdus näiteks tüürimehe kuupalgaga keskmises Emmasteotsa laevas. Kahe aasta jooksul müüdi aparaati üle 10 000 eksemplari. Teiste hulgas olevat sellise kaamera vastu suurt huvi tundnud Saksa Keisririigi Preisi Salapolitsei (hilisem Gestapo), et pildistada sotsiaaldemokraatide kogunemisi. Samas oli kaamera müük siiski suunatud avatud turule, mitte ei täidetud vaid riigiasutuste tellimusi. 

 

Foto 11. Jaan Rietile kuulunud Stirni kaamera komplekt Rahvusarhiivi filmiarhiivis (EFA.215.e.3). Foto: Rahvusarhiiv, Kadi Sikka

Eestis on omal ajal seda tüüpi kaameratega veelgi katsetatud. Fotomuuseumi kogus leidub kaks klaasplaatketast, mis on üles võetud Stirni kaamera hilisema variandiga (165mm läbimõõduga plaadid, neli kaadrit plaadil). Ka kuulus Jaan Riet on Stirni kaameraga pildistanud, seda oletatavalt 1905. aasta paiku. Tema kollektsioonis on säilinud samuti seitse klaasplaati. Fotomuuseumi plaatidele on jäädvustatud arhitektuuri, sisevaateid ja hobuseid, Riet jäädvustas oma peret ning inimesi Viljandi tänavail. Filmiarhiivis säilitatakse ka Rietile kuulunud Stirni kaamerat. Maailma kontekstis on ehk viljakaim ning kuulsaim Stirni kaamerat kasutanud fotograaf norrakas Carl Størmer, kes tegi 19. sajandi viimasel kümnendil Oslo tänavailt üle 500 ülesvõtte. Oma töömeetodit kirjeldas ta aastakümneid hiljem järgmiselt: 

Lonkisin mööda Oslo peatänavat, valisin endale ohvri, tervitasin, sain vastuseks kerge naeratuse ning siis tõmbasin nöörist. Kuus pilti järjest ja siis läksin koju ketast vahetama.

Pildistamise eel midagi reguleerida ei olnud vaja – nii fookus, apertuur, kui ka säriaeg olid fikseeritud. Kitsa ava (f/11) tõttu oli kogu vaateväli alates meetrist-paarist fookuses. Säriaeg oli sellist sügavusteravust arvestades üllatavalt kiire 1/20 sekundit. Tänapäeva fotograaf eelistaks sel juhul juba statiivi, oma aja kontekstis on selline võimalus fenomenaalne. See annab jällegi tunnistust hõbeželatiin-emulsiooni kõrgest valgustundlikkusest. 

Foto 13. Sõitev hobuvanker vabriku väljakul. Allikas: HKM Fp 901:107 F 4636
Foto 13. Reesõit villalao taustal. Allikas: HKM Fp 901:107 F 4640
Foto 14. Jääpurjekas merel. Allikas: HKM Fp 901:107 F 4636

Niisiis võib öelda, et ühed esimesed kiirfotod tehti Hiiumaal juba 130 aastat tagasi. Need haprad rariteedid õnnelikul kombel ka tänaseni säilinud, kuid siiski mitte kahjustusteta. Ideaalis vajaks fotomaterjalid stabiilseid säilitustingimusi, mida on muuseumis praeguste ruumide võimaluste piires parimal viisil ka luua püütud. Nüüdisaegseid standardeid ja potentsiaalseid võimalusi arvestades liigitub see siiski vaid improvisatsiooniks.

Hiiumaal tehtud salakaamerapilte lähemalt uurida muuseumite infosüsteemis MuIS:

HKM Fp 901:104 F 4636
HKM Fp 901:105 F 4637
HKM Fp 901:106 F 4638
HKM Fp 901:107 F 4639
HKM Fp 901:108 F 4640
HKM Fp 901:109 F 4641
HKM Fp 901:110 F 4642

Kui kellelgi juhtub leiduma nendest negatiividest tehtud paberfotosid, asjakohaseid viiteid või muud täiendavat teavet, palume lahkesti ühendust võtta meiliaadressil info@hiiumaamuuseum.ee.

 

Kasutatud materjalid:

Kirjandus:

Parikas, Johannes; Parikas, Peeter. Fotografia õperaamat. Tallinn: 1911.
Sikka, Kadi. Klaasnegatiivide konserveerimine ja säilitamine filmiarhiivi Jaan Rieti kogu näitel. Magistritöö, Tartu Ülikool. Tartu:  2014.
Størmer, Carl. Øieblikksfotografier av kjente folk på Carl Johan för nesten femti år siden. St. Hallvard: Organ for Selkskabet for Oslo Byes Vel. Nr. 20. Oslo: 1942.
Tiidermann, Heinrich. Täieline päewapildi öpetus. Tallinn: 1899.
Tooming, Peeter. Hõbedane teekond. Tallinn: 1990.

Fotod:

Eesti Ajaloomuuseum SA
Eesti Meremuuseum SA
Helsingi Linnamuuseum
Hiiumaa Muuseumid SA
Kadi Sikka erakogu
www.piercevaubel.com