Kalevivabrikute rajamine soodustas üldist tööstuse arengut Eesti aladel. Tooni andis sellele ka peenvillalammaste aretamine Eesti- ja Liivimaa Kubermangude mõisates, mis läks hoogu 19. sajandi esimesel veerandil. Varem kasvatati neid peamiselt Hispaanias ja Saksamaal. Meriinolamba ristamisega kohalike lammastega tegeldi ka Hiiumaal. Põhjuseks meriinodele ebapiisav toidubaas saarel. 1814. aastal oli taolisi lambaid umbes 2000. Siiski pole sellest protsessist ja tulemustest kuigi palju teada. 1880–1890 aastatel vallutasid maailma villaturud Uus-Meremaa ja Austraalia.

Kalevi tootmise algus Venemaa Keisririigis, kuhu juba 18. sajandi algusest kuulusid ka Eesti alad, oli seotud mitmete suuremate protsessidega Euroopas. Just Kontinentaalblokaad (1806–1814) tõi ilmsiks Venemaa suure sõltuvuse Inglismaalt imporditavast kalevist. Venemaaga liideti 1815. aastal osa endistest Poola aladest, kus oli otstarbekas kalevitootmist arendada, sest need asusid üpris lähedal Sileesiale. Piirkonnale, mida võib pidada lausa kalevitootmise ajalooliseks keskuseks Mandri-Euroopas.

1830. aasta poolakate ülestõusu järel Vene keisririigi ülemvõimu vastu kehtestas Venemaa Poolale kõrged tollimaksud. Muu hulgas maksustati ka kalev. Sealsed Vene turule orienteeritud kalevitööstused pidid kas uksed sulgema, leidma tiheda konkurentsi tingimustes uue turu või kolima Vene Keisririigi territooriumile. Nii toodi Poolast Sieradzi linnast 1833. aastal üks kalevitööstus Pärnumaale. Selle vabriku ümber kujunes Sindi linn.