Kasutuskõlbmatu tekstiil
Autor: Helgi Põllo
06.02.2024
Nii nimetati materjali, mida võis viia ja visata Hiiumaa valla jäätmekogumispunktides asunud suurtesse konteineritesse. Nende konteinerite kaotamine või äraviimine on rahva hulgas tekitanud üksjagu pahameelt. Tõepoolest, kümnete tonnide kaupa on vald pidanud seda tekstiili kusagile utiliseerimiseks vedama. Nüüd on see taas igaühe oma mure.
See pani mindki laiemalt asja üle järele mõtlema. Mis üldse on kasutamiseks kõlbmatu tekstiil? Sada viiskümmend aastat tagasi sellist mõistet Hiiumaal ilmselt ei tuntud ega kasutatud. Iga väikseimgi riidetükike kasutati millekski ära. Neist tehti soojad rüi- või lapitekid, nendega paigati tööriideid või õmmeldi pere noorematele uusi. Viimased kaltsuribad ja lõnganutsakad topiti palkide vahele sooja hoidmiseks või sohvariide alla pehmenduseks. Aga nüüd, nagu teame, täitusid konteinerid liiga kiiresti ja nagu kuulda – liiga hea tekstiiliga.
Siinkohal pean tunnistama, et möödunud aasta oktoobris oli mul endalgi kotike äraviskamiseks mõeldud kangakaupa valmis seatud. Avasin Käinas vastava konteineri kaane ja sealt vaatas mulle vastu huvitav ajalooline ese. Selleks oli uksekardinate komplekt. Juurdlesin siis mõnda aega luugist sisse vaadates, kas see ongi nüüd see kasutuskõlbmatu tekstiil. Eks muidugi, jõudsin lõpuks järeldusele, sest praegu ju inimesed uksekardinaid eriti ei kasuta. Võtsin need küpse kirsi värvi ja toimselt kootud kangatükid välja ja viisin muuseumisse.
Kardinate äratoomiseks oli teinegi põhjus – neil oli õlivärviga maalitud muster. Teadsin, et selline kaunistamise viis on Eesti muuseumide esemetel pigem haruldane ja Hiiumaal on selliseid samuti väga vähe teada. Eesti muuseumides on uksekardinaid kokku üldse 60 ringis, osa komplektsed, osa üksikute detailidena kogudesse sattunud. Ainukesena on maalimist mainitud Heimtali muuseumis hoitavate kardinate puhul – linasest kangast esemetel on tikandi vahel pisut värvi kasutatud. Kõnealused kardinad on dateeritud aastaisse 1899-1900.
Enamasti leiab õlivärvi kasutamist seinavaipadel, nagu näiteks ühel 1934. aastal Irboskas valmistatud vaibal. Ese on hoiul Eesti Rahva Muuseumis ning sellele on lisatud selgitav tekst: “Värvitud õlivärvidega, segatud värvi sisse pronksiõli, et ei jääks rasvaplekke. Vaip oli seinal voodi kohal.”
Tundub, et ornamendi pealekandmisel on mitmel juhul kasutatud ka šablooni – täpsemalt trafaretti (kui šabloon on materjalist välja lõigatud kujutis, siis trafarett aga materjali sisse lõigatud kujutis). Trafarett on olnud üks paljudest käsitöölise või maalermeistri töövahenditest, mis lihtsustab korduvate elementide valmistamist. Kristiina Ribelus jõuab oma uurimistöödes trafarettmaalingutest järelduseni, et trafareti populaarsus interjöörikujunduses on läbi ajaloo muutunud – 19. sajandi tööstusrevolutsiooni tulemusena muutusid trafaretid laiatarbekaubaks ning 20. sajandi algul võisid neid kasutada ka koduperenaised kas või diivanipatjade kaunistamiseks. Muhu muuseumist maalitud esemete kohta järele pärides sain teada, et sealgi on külades näha olnud värvidega kaunistatud väiksemaid esemeid, sealhulgas padjakatteid. Isegi rahvariideseelikute lillemustrilisi alumisi ääri ehk aisid hakati 1930. aastatel tikkimise asemel õlivärvidega kaunistama.
Näitena sobib siia juurde 1925. aasta 20. oktoobri ajalehes Sakala trükitud kuulutus, et Viljandis Soosaare kunstkäsitöö õppetöökojas õpetatakse muude asjade hulgas Pastinello värvitööd sametile, siidile, villasele riidele – seda pronksi, õli ja teiste värvidega, ning iseäranis kleitide kaunistamiseks. Taolised avalikke kursuseid korraldati eriti rohkesti 1920. aastail, Hiiumaal aga toimusid kursused pigem külaseltside korraldusel.
Maalitud või osaliselt värviga dekoreeritud seinavaipu on praeguste andmete kohaselt Eesti muuseumides kokku 23, neist neli Hiiumaa muuseumis. Meie esemete juures torkab silma, et selline tehnika on olnud eelistatud just usulise sisuga vaipade juures.
Sarnane usulise sisuga tekst esineb ka ühel Ida-Virumaalt kogutud ja 1942. aastal valmistatud seinapildil. Hiiumaa muuseumi kogus olev loomavaip on aga täiesti teisest ooperist. Suur vaiba keskmes olev tiiger on tehtud aplikatsioonitehnikas, kuid taust seevastu üleni maalitud.
Nagu juba mainitud, on mitmeid värvitud mustreid leida ka Setomaalt pärit esemetelt. Osade museaalide juures on olulist infot. Toon ära kaks näidet.
“Minu hea tuttav näitas mulle Setomaal Meremäel kunagi vanast kirstust välja toodud tekstiile, millele oli peale maalitud värvilised motiivid. Need maalingud oli teinud tema abikaasa vanaema. Imestasin ja imetlesin, sest tavaliselt tegelesid naised tikkimisega, aga siin olid tekstiilimaalingud, kus sellisel ajal üldse värve saadi. Mul õnnestus tekstiilid peremehe lahkel loal enda valdusesse saada ja säilitada. Tegija nimi: KSENIA LINNAS sünd. 22.01.1907 ja surn. 07.09.1980” kirjutas üleandja. (STM E 2336)
“Õlivärvidega maalitud seinavaibad ja ikoonikatted tulid Setomaal moodi sõjajärgsetel, arvatavasti 1940-1950. aastatel. Ühe vaiba valmistaja vana-vanaema olnud Võlla mõisas kunstkangur, ema õmbles ja tikkis, temalt õppis ka Liina, kes oli Muhus Tupenurme koolis käsitöö õpetaja ja kokk 1951-1966. Õlivärvidega on maalinud umbes 1975.a.-st. Peamiselt kasutab kodumaiseid õlivärve.” (EVM E 223:1)
Kaltsukonteinerist päästetud Hiiumaa uksekardinad on arvatavalt pärit 1920.-30. aastatest. Kardina pikkuseks on 230 cm ja laiuseks 66 cm. See näitab, et neid on kasutatud üsna kõrges majas, olgu uut tüüpi, rehest eraldi ehitatud elumajas või siis rehielamule juurde ehitatud kambrite poolses otsas. Kardina rohelise, valge ja helerohelise värviga kujundatud taimne ornament asetseb keskjoonest veidi kõrgemal ja näib olevat tehtud vabakäeliselt. Nii tahaks ju teada, kes need ikkagi kunagi tegi ja kus kardinad elamist kaunistasid.
Kokkuvõtteks võin öelda, et õlivärvidega tarbetekstiilid on Eestis veel korralikult läbi uurimata. Iga selline näide räägib midagi uut meie möödunu maitsest, oskustest ja eelistustest. Vaadake teiegi enne äraviskamist oma riideasjad teise pilguga üle – võib-olla on neil midagi tulevastele põlvedele veel rääkida.