LOOMINGU MÜSTEERIUM – JAAK ADAMSONI LOOMING

Elukäik

Jaak Adamson sündis 25. aprillil 1938. aastal Tallinnas, kuid hiidlase peres. Tema isa Aleksander oli kaugesõidukapten. Poiss veetis Hiiumaal enamuse oma lapsepõlvest, sealhulgas sõja-aastad ja tunnetas end hiljem kogu elu, ka võõrsil elades, ennekõike hiidlasena. Sõda, Nõukogude okupatsioon ja isa saatmine sunnitööle Sillamäe aatomitehasesse jätsid tulevase kunstniku lapsepõlve- ja noorusaastatele sügava jälje. Perekonna vara konfiskeeriti, emal oli raske hakkama saada ja pere vanima poisslapsena veetis Jaak mõne aasta Riisipere lastekodus. Ka põhikooli lõpetas ta seal, teistest kaks aastat nooremana.

Keskkool oli tollal veel tasuline, lastekodul igal aastal ainult üks stipendium edasiõppimiseks (mida ei saanud pealegi tema) ja seetõttu proovis ta end esmalt erialadel, mis talle ei sobinud. Näiteks mäetehnikumis. Olud siiski paranesid ja aasta hiljem pääses ta keskkooli, olles ka selle lõpetamisel endiselt teistest aasta noorem. Sunnitöölt naasnud, ent peatselt surnud isa soovil, astus ta mõneks ajaks merekooli. Töötas Draamateatris ja Estonias dekoraatori ja lavapoisina, soovides ka ise näitlejaks saada. 1958. aastal sattus hoopis Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti, kus õppis maalikunstnikuks. ERKI-s oli tema peamiseks juhendajaks Valerian Loik, tähtsat rolli etendasid veel Johannes Võerahansu, Voldemar Väli ja Märt Bormeister. Instituudi lõpetas Adamson 1964. aastal, töötades samal ajal juba mõnda aega Hiiumaal rajoonikunstniku ja kunstiõpetajana. Siia oli ta palunud end ise suunata, oli juba varem igal võimalusel Hiiumaal käinud.

1966. aastast alates hakkas noor kunstnik esinema avalikel näitustel. Aastatel 1967–1980 töötas peamiselt vabakutselise kunstnikuna, lõpupoole ka ERKI joonistuskateedri õppejõuna. Lisaks tegi ta lava- jm kujundusi nii teatrites, televisioonis kui kirjastustele, kirjutas ka ise paar stsenaariumit – ja ka temast endast tehti paar telefilmi. Nii-öelda loomingulise komandeeringuna oli ta ajutiselt isegi kalur – nii kalalaeval kui rannapüügis. 1979. aastal pälvis ta maali „Raskelt läbitav maastik J. Smuuliga peaosas“ eest Eesti maali aastapreemia. Tunnustusi tuli ka näitustelt nii kodu- kui välismaalt.

Hiiumaalt lahkus Jaak Adamson koos perega 1972. aastal, kuid suvitamas käis endiselt Kassaris, kus oli pere suvila. 1980. aastal lahkus ta alaliselt Eestist ning asus peatselt elama maalilises mägilinnas Kremnicas Slovakkias (tollal Tšehhoslovakkia). Kuid endiselt – kuni 2015. aastani – käis ta igal aastal vähemalt korra ka Hiiumaal.

Slovakkias töötas Adamson lisaks vabakutseliseks kunstnikuks olemisele Kremnica tarbekunstikooli õppejõuna, professori ning direktori asetäitjana, aga ka Banska Štiavnica restaureerimisateljees. Jaak Adamson kuulus aastast 1988 Slovakkia Kunstnike Liitu. Eesti iseseisvuse taastamise järel taastati tema liikmelisus ka Eesti Kunstnike Liidus, kust ta pärast Nõukogude Liidust lahkumist välja oli heidetud. Ta jäigi surmani ainult Eesti kodanikuks.

Jaak Adamson lahkus meie hulgast 27. veebruaril 2022. aastal.

Looming

Oma maalides, joonistustes, akvarellides, eksliibristes ning skulpturaalsetes nahakunsti teostes kasutas Jaak Adamson paljusid erinevaid eksperimentaalseid tehnoloogiaid ning autoritehnikaid. Kokku on Eesti avalikes kogudes ligi 70 maalikunstnik Jaak Adamsoni tööd ajavahemikust 1959–2001. Suurem osa neist pärineb 1960.–1970. aastatest. Tema hilisem, väga rikkalik, looming on vähem tuntud ja meie muuseumides praktiliselt esindamata. Aastal 2002 ilmus Jaak Adamsoni ja tema poja Andres Adamsoni koostöös „Kunstiõpik gümnaasiumile“.

Jaak Adamsoni kommentaar oma algusaastate loomingu kohta: „Eesti kunstikriitikud nimetasid meid kolmekesi – Jüri Palm, Jüri Arrak ja mina – koos just seepärast, et ehkki kõik erinevad, ei sobinud me kusagile mujale. Sõbrad olime pealegi kah. Kui meid või vähemalt mind kusagile liigitada tingimata vaja oleks, siis tollal olin ilmselt lihtsalt ekspressionist.“

Näitus on avatud Pika Maja saalis kuni 25. aprillini 2023.