Mihkli lammaste pesu ja pügamine
06.09.2024
Autor: Kauri Kiirvramees
Möödunud suvel pügatud lambaprouad olid kevadeks juba uhked uued kasukad kasvatanud. Sel aastal oli plaanis enne pügamist neid ka saarerahvale kohaselt meres pesta. Lammaste pesemisest on muuseumis juttu olnud palju, kuid nagu mitmed rahvapärased traditsioonid, olid ka selle praktilised küljed unustusehõlma vajunud. Meres lammaste pesemise komme väljendab ka rannarahva praktilist meelt – mida puhtam on lammas, seda puhtam temalt saadav vill ja seega väheneb vajadus villa pügamisjärgseks pesemiseks.
Nagu ikka, jäi etnograafilistest kirjeldustest ja mälestustest päriselt tööle asumiseks väheseks. Ka mõned muuseumitöötajad mäletasid lapsepõlvest lammaste pesemist, kuid praktilist kogemust ei olnud veel kellelgi. Pärimuskildude põhjal asjast ettekujutus loodud, sai ühendust võetud ka mullusel villapäeval lambaid püganud Kuldar Lilleõiega, kes meeleldi ettevõtmisega haakus.
Üks asi on etnograafilised võtted, teine asi aga meile vastu vaatav argipäev. Kahjuks ei saa öelda, et Mihkli talumuuseum oleks rannatalu, kus meri ukse all loksub. See tähendas, et läbi tuli mõelda lammaste transport randa – ja üldsegi – kuhu randa? Kuidagi tuli maha raputada ka lammastega karja moodustanud kits. Esmalt meelitati kõikse kari hiljuti valminud aedikust vanasse aeda ja sealt lauta. Laudas pandi lammastele rihmad kaela, ohelikud külge ja – auto peale. Kits jäi seniks lauta, et ta üksipäini aias olles lambaid otsima ei hakkaks.
Järgmiseks – milline rand? Esialgne plaan nägi ette Mangu randa, kuid see eeldas pikka jalutuskäiku lammastega. Lisaks oli seal ka rohkelt inimesi. Seega kolisime veidi põhja poole, kus meid õnnistati inimtühja ilusa liivarannaga
8. august oli ilus ja soe päev, lausa lust ujumiseks. Ootusärevad lambad meelitati leiva abil vee piirile. Väikese vahejuhtumina vaid nii palju, et ühe lamba kaelarihm katkes ja utt pääses hetkeks vabadusse. Nagu pahatihti inimestegi puhul, ei osanud ka tema oma vabadusega midagi mõistlikumat peale hakata, kui oodata. Õnneks aitas see meil rihmamure lahendada.
Olles pärit Käina lähedalt Moka külast ja veetnud suure osa oma elust Mihkli talumuuseumis, ei olnud meie lambad enne merd näinud. Seega oli põhjendatud ka nende kerge umbusk otsatu vetevälja vastu. Kahtlustused murdis leivatükk lahke perenaise taskust – lambad läksid üksteise järel vette. Plaan oli loomad viia piisavalt sügavasse, et merevesi kasukatest mustuse lahti leotaks.
Esialgu sai kardetud, et lambad satuvad paanikasse ning pesupäevast kujuneb päästepäev, kuid kõik kulges üllatavalt lihtsalt ja rahulikult. Kuigi meri oli sile, jäädi igaks juhuks inimesele veidi üle põlve, lambale poole kereni ulatuvasse vette. Oli oodata, et lambavillale hüdrofoobsuse andev loomulik lanoliin ehk villavaha hakkab soolveega reageerides vahutama ning lambaid tuleb füüsiliselt küürima hakata.
Tegelikult võttis vaid paar minutit, et rasvaine koos mustusega iseenesest lahti liguneks. Ei jäänud muud, kui peotäie kaupa villa muljuda ja sõrmedega läbi kammida. Veest välja jäänud selgadega oli lugu täbaram, ka ämbriga valades jäi vett napiks. Samuti olid visad eemalduma loomade seljale-turjale langenud kuuseokkad ja koorepuru. Peagi muutus ka vesi pesukoha ümbruses häguseks – seda õnneks vaid puhtbiloogilisest materjalist. Viimaks loputati loomad veel selgemas vees läbi ning sellega oligi pesu tehtud.
Mis kõige põnevam – lambale meeldis vesi ja maale tagasi kibelemisest ei olnud märkigi. Pigem oli tükk tööd, et lambad merest välja ajada. Maal lasti lammastel veidi nõrguda ja algas kojusõit Mihkli talumuuseumisse. Peale pesu võis selgelt näha ranti, kuhumaani oli merevesi ulatunud – lamba kõht oli puhas ja valge, selg aga märkimisväärselt tumedam. Lambad pestud ja karjamaale viidud, tuli lasta neil paar päeva kuivada.
Nädal hiljem, 16. augustil, sai ette võetud ka lammaste pügamine. Eks oli ka viimane aeg – ilmad veel niivõrd soojad, et nudid lambad ei külmeta, samas jõuab neile talveks uus vill selga kasvada. Vähemalt ei olnud ühtki sääske loomi kiusamas.
Lambad leivatükiga lauta meelitatud, asus Kuldar tööplatsi ja -vahendeid ette valmistama. Alusplaat läks lauda ette maha, formaliin, masinaõli ja elektriline pügamismasin käeulatusse. Seekord ei olnud vanaviisi lambaraudadega pügamine omaette eesmärgiks, peamine oli vill kätte saada ja loomad terveks jätta. Erinevalt lammaste pesemisest on pügamine tänapäeva maailmas ka vägagi elujõuline, suisa peensusteni välja arendatud töövõte.
Esimene lammas küll veidi rabeles ning ei tahtnud koera kombel istuda, kuid jäi juba poole töö pealt üpris vagusi. Kintsud, kael, kõht, küljed, selg ja saba – surinal üle aetud, jäi villak pea tervena maha. Asja juurde käis ka sõrgade kontroll vigastuste ja kinni jäänud kivide osas, samuti loomale ussirohu söötmine. Oli teine lammas näinud, et esimene eluga välja tuli, jäi ta terve oma pügamiskorra ajal rahulikuks.
Koheva karvkatte alt tulid välja harjumatult pisikesed, kuid siiski prisked uted. Villakud kokku korjatud, said lambad tagasi tuttavale metsakarjamaale, kus kits kogu pügamise aja nende järele mökitsenud oli.
