Sirbi alt leivaahju – rukkikasvatusest Mihkli talumuusemis
10.10.2025
Autor: Eimar Tärk
Sadakond aastat tagasi, enne kombainide, leivatööstuse ja kiire transpordi võidukäiku, oli Hiiumaa talude üheks põhitoiduseks omakasvatatud viljast rukkileib. Kartuli osatähtsus toidulaual oli küll ajapikku tõusnud, kuid veel 1939. aastal kattis rukis pea kolmandiku kogu Hiiumaa külvatud põllumaa pindalast. Teise kolmandiku kogu külvipinnast andsid oder ja kartul kokku. Reeglina ostsid väikemaapidajad rukkivilja või -jahu sisse, suuremad talud pigemini müüsid osa maha. Siiski kulus neilgi oluline osa rukist omaks tarbeks ära, külvipinda arvestades oli olulisem müügiartikkel siiki nisu.
Et õppida endisaegseid töövõtteid, külvasime möödunud sügisel Mihkli talumuuseumis maha kolm tosinat ruutsülda Sangaste rukist. Sõnnikuga sisseküntud ning siledaks kultiveeritud lapile sai seeme käsitsi peale visatud ning rehadega mulda songitud. Puuduva põllurulli aset täitis üks paan vana katuseplekki, mis kividega koormatult lohistades maad silus. Enne talve tuli kaunis roheline oras üles, kevadel sai metssigade loomupärase töö takistamiseks põllulapile ka vanast mõrralinast aed ümber veetud. Suvel sirgus rukis varasemalt kartuli all olnud põlluosal kenasti, kuid lapi varjulisem ja uudismaisem külg otsustas pigem loodusliku koosluse kasvatamise kasuks. Lõikuskuu algul oli tera veel puhta roheline, pea iga päev kallas vihma. Siiski jõudis vili veel üllatavalt kiiresti valmida – kahe nädala pärast oli rukkitera kollane ja kergelt kõva, kuid mitte päris hamba all paukuv. Et ideaalse ilma asemel oli oodata äikesetormi, sai suuremad lootused pandud oma kuivatile – reheahjule ja partele.
Rukkimaarjapäeval, mis juhtus sajuta olema, luisati sirbid üle ja läks viljavõtmiseks. Et peamine metoodik juhtus puhkusel olema, rakendasid mustatöölised etnograafilise ettevalmistuse kõrval tublis annuses talupojatarkust. Suurem teoreetiline õppemoment tekkis hiljem, kui tehtud töid sai võrreldud etnograafide poolt 1933. aastal Kassarist Priidu Kärseni ning 1931. aastal Emmastest Aet Niidi käest kogutud viljatööde kirjeldustega.
Esialgu kippus teravamgi sirp kõrsi koos juurtega välja rabama, kuid mõne vihu järel õppis käsi juba tarvilikku lõikeliigutust tegema. Vihkude sidumine oli ette uuritud – paar-kolm piiu ehk peotäit vihuks, punt kehvemaid kõrsi ehk sasjad sidemeks kokku keerutada, kaks korda ümber vihu keerutada ning otsad sideme alla toppida. Sülle kogutud vihualge tahtis aga iga uue peotäie järele haarates kohe maha pudeneda. Kuidas nõnda sületäisi koguda, et käed tööks vabaks jääks? Tehti paus ning tudeeriti Ernst Hermann Schlichtingi akvarelle. Kuigi kolleegide hulgast võis kuulda allikakriitilist nurinat, et kas nüüd kunstnik sellist asja oskas tähele panna, oli õppetöö siiski tulemuslik. Selgus, et vihku on kõige parem sülle koguda kummargil, hoides seda kinni rinna ja põlve vahel. Siin ilmnes ka naisterahvaste füsioloogiline eelis lõikustööl. Ka Kamenev kujutab Käina naisi sirbiga lõikamas ning mehi parmaid ehk vihusületäisi vedamas.
Meeste hulgast kostus jällegi nurinat, et miks siis ikkagi sirbiga küürutada, kui vikatiga läheks asi hulka jõudsamalt. Sai ka seda proovitud – vikatiga lõikamine on kiirem, kuid kõrred lähevad risti ja vihu sättimine võtab rohkem aega, kui asi väärt oleks. Sajand tagasi olid selleks tarbeks välja nuputatud vikati külge kinnitatavad rehad, mis lõigatud kõrred ühte suunda tõmbasid. Meil seekord sellist riistapuud võtta ei olnud. Kuigi sirbiga lõikamine on vaevalisem, lihtsustab see edasisi protsesse oluliselt. Ehkki vili pidi kohe rehetoa partele minema, prooviti siiski ka akki või nabrat laduda. Hästi see ei õnnestunud, tuul lükkas juba ainuüksi alusringi kummuli. Hakikujunduse õppimiseks nappis ka aega ning materjali.
Edasi läks saak vähevankril rehetoa ette ja süles tuppa. Upitasime esimesed vihud üles partele seinte vastu, sealt edasi juba üksteise najale püsti seisma. Tuli oli juba varem ahjus, nüüd läksid kriiskad kinni ja suits juhiti korstna asemel rukkivihkude vahelt unkaaugust välja. Ahju kütsime ka kahel järgneval päeval. Kolmandal päeval oli kõik purukuiv, viljaterad kippusid proovides hambaid lõhkuma.
Nädalake hiljem võtsime ette rehepeksu. Rehetuppa toodi välja rabamispink, ühest puust varbad ja kaheosalised läägrid ehk koodid. Vihud võeti jällegi ettevaatlikult partelt alla. Prooviks sai osa vilja esiteks vastu pinki rabatud, seejärel põrandale laotatult varbatud ja veel kootidegagi peskstud. Selgus, et juba rabamisega lendas suurem osa teri viljapeadest välja, peksmine andis vaid hulka pahna ning vaid väikse osa viljasaagist. Otse kütmise järel oleks rabamine veelgi paremini toiminud.
Proovid tehtud, tõmbasid naised atud pähe, mehed käised üles, ning hakkas üks hirmus tolmutamine. Et vältida vana laudpõranda pragudest vilja hulka trügivat liiva, sai vihud kassarimehe Priidu Kärseni leiutatud linaropsimise meetodi eeskujul õlletõrde rabatud. Nii jäi vili liivast puutumata, kuid hoovõtmise ruumi kippus nappima. Seepärast rabati vihid vastu pinki üle ning viimaks ka varbati. Kokku korjatud ja kotti aetud, oli tulemuseks umbes pooleteise puua jagu tuulamata vilja ehk umbes kolm-neli seemet.
Järgmise protsessina oli tarvis vili puhastada. Jämedama sarja peal liigutades sai kätte enamiku murdunud viljapäid. Sari rehealuse ukseavasse riputatud, algas tuule passimine. Üksikud tuuleiilid jäid aga täpselt tuulamise hetkel jällegi vagaks. Tuule ootamise asemel osutus lihtsamaks rehealuse nurgas seisev tuulamismasin töökorda seada. Masina üldised tööpõhimõtted selgeks tehtud, järgnes kolude ja sarjade puhastamine ning liikuvosade määrimine. Ülalt masinasse valatud vili langes järjest läbi peenenevate sarjade, kuni alusplaati mööda kolusse langes. Käsivänt masina küljel käitas korraga nelja labaga tsentrifugaalventilaatorit ning loksutas sarjaraami küljelt-küljele. Kaks korda läbi tuulatud, näis vili juba puhas, kuid kolm on kohtuseadus. Hiljem küll selgus, et ikkagi vähe!
Tuulatud vili oli kena kuldne, kuivatamisest üsna tugeva suitsulõhnaga. Tea, kas seda ka leiva mekist tunda on? Rehealuse teises nugas asetsev käsikivi said veidi tihedamaks lastud ning algas jahvatamine. Selgus, et kui jahu viis korda kivide vahelt läbi ajada, hakkas see kruubi asemel ka jahu meenutama. Endisaegadel ei käiatud käsikivi ega veskit kunagi tühjalt, kuna see lihvis kivide tööpindadele raiutud soontel teravuse maha; talumuuseumis on aga käsikivi ringiväntamine peamiseks atraktsiooniks igas vanuses inimeste jaoks. Paari leiva jagu jahu käsitsi jahvatatud, läks osa rukist seemneks ja ülejäänud haamerveski alla.
Samast jahust kasvatatud juuretis valmis, algas katse-leivategu. Leib tuli väga maitsev ja sealjuures ilma suitsumekita. Kuid mõne proovija sõnul meenutas see hetki lapsepõlvest, kui peale rannas mängimist hambad liivast krigisesid. Liiv leiva sees!
Mis läks valesti? Seda, et korduvalt pühitud rehetoa põrandalaudade vahel leidub lõpmatu allikas liiva, panime juba varem tähele. Seepärast sai ka osa vilja tõrde rabatud ning põrandal pekstud kraam eraldi kogutud. Liivane-savitükiline vili pidi aga ajalooliselt tavaline olema, kuna reht peksti savipõrandaga rehealuses, mõnel pool ka hobustega tallates. Oleks pidanud vilja peale tuulamist veel tihendama kurnaga sõeluma, millest liiv oleks läbi sadanud. Kuna aga tuulamismasina põhjaplaat on selleks tarbeks augustatud, ei tulnud see hetkes mõttessegi ning seni eraldi hoitud eestotsa ja ännapoolne vili läksid ühte kotti kokku. Häda korral saaks muidugi jahu veel läbi sõeluda, liivasem püül kõrvale panna ja koredamast jahust leiba teha.
Lõikus ja rehepeks selleks aastaks läbi, oli aeg juba jälle sealmaal, et põllulapp üles künda, kultiveerida, äestada, rukis maha külvata ja kinni trampida. Õppetundide vitsad täusse pandud, käsikivi teritamine ning muud tarvilikud tööd nimekirja seatud, jääb loota vaid head tulevat vilja-aastat. Ehk annab järgmise lõikuse aegu neid töid ka huvilistele tuvustada.
