VABRIK KANNAB HOOLT
Vabrikuga on seotud mitme kooli algus Hiiumaal. Neist esimeseks võiks pidada 1824. aastal Suuremõisas tegutsenud 1,5 aastase õppeajaga lamburite kooli, kus Saksamaal meriinolammaste kasvatust õppinud talupoeg jagas oma teadmisi. Väidetavalt tegutses Kärdla kalevivabriku juures 1833. aastast ka tööliste ettevalmistamiseks mõeldud tööstuskool, mille kohta täpsemad andmed puuduvad. Eestikeelne üldhariduslik poistekool asutati 1862. aastal, tüdrukute kool aasta hiljem. Koolide kulud kattis Kärdla kalevivabrik, kuid õpilased pidid maksma ka õppemaksu. Vabrikul oli 1876–1914 ka saksakeelne kool meistrite laste õpetamiseks, mida hüüti Saksa kooliks. Hariduslikku eesmärki täitis ka 1871. aastal asutatud raamatukogu.
Kärdla poistekool 1900. aastate alguses
1844. aastal rajati vabriku juurde haigla ja apteek, kus vabriku töötajaile oli ravi tasuta. Majas oli arsti vastuvõturuum, haigete ruum 18 voodiga ja tuba apteegi jaoks. 1920. aastal loodi ühistu taoline Hiiu-Kärdla Kalevivabriku haigekassa. Töö vabrikus oli ohtlik ning oli mitmeid juhtumeid, kus tööline jäi rihma, hammasratta või mõne muu liikuva masinaosa vahele. Üldjuhul oli sellistel juhtudel raviks vigastatud jäseme amputeerimine. Kõige ohtlikumaks peeti tööd kraasimasinaga.
Vabrik kandis võimalust mööda hoolt ka vanemate töötajate eest. Nii rajati 1870. aastail Kärdlasse seek ehk vanadekodu. Niisamuti pakkus vabrik vajadusel rahalist toetust, kuid see ei toetunud esialgu kindlale süsteemile. Hiljem töötati välja oma pensionite maksmise kava, seda iseloomustati sõnadega „elamiseks vähe, suremiseks palju“.
