VABRIKU MITU NÄGU
Kärdla kalevivabrik oli ainus Eesti suurtööstus, mis kasutas kütteks puid. Puud raiuti Hiiumaa metsadest, mis koguti vabriku lähedale mere ja paruniaia vahele. Inimesed kartsid juba toona, et kõik Hiiumaa metsad kalevivabriku ahjudesse lähevad. Vabriku viie aurukatla küttevajadus oli umbes 40 ruumimeetrit küttepuid päevas. Vabrik tegeles lisaks puidu ostmisele ka ise raie korraldamisega. Puidu asendamiseks on püütud ka turvast koguda ning seda küttematerjalina kasutada.
1849. aastal rajati Kärdlasse sadam. Sadama kasutus aja jooksul laienes ning sellelt hakati teenima märkimisväärset tulu. Hiiu-Kärdla kalevivabrik oli ühtlasi osanikuks Hiiumaa Aurulaeva Seltsis ning peale seltsi tegevuse lõppu 1920. aastal läks seltsile kuulunud laev „Hiiomaa“ vabriku kasutusse. Laevareisidega Hiiumaa ja Tallinna vahel teeniti omajagu tulu.
1860. aastal hakkas Kärdla kalevivabriku kõrval tegutsema metallist kaupu valmistav ettevõte, mis oli välja kasvanud vabriku metallitöökojast. Tootmise nimi oli otsetõlkes Hiiu-Kärdla assivabrik (Dago-Kertellsche Achsenfabrik) ning töötajaid oli seal üle 50. Nime järgi oli vabriku põhitoodanguks vankrite rataste ja telgede detailid. Assivabrik lõpetas tegevuse 1883. aastal, kuid on teada, et malmi valamise ja erineva metallitööga tegeldi kalevivabrikus veel Eesti Vabariigi perioodilgi (1918–1940). Kalevivabrikuga on seotud ka DAGO kirjaga ahjuuksed ja pliidiplaadid.
Hiiu-Kärdla kalevivabrik tegeles 20. sajandil ka elektrienergia müümisega. Vabriku elektrijaam rajati 1912.–1913. aastal ning see hakkas tootma 110 voldise pingega elektrit. Generaatorit ajas ringi aurumasin. Arvatavasti toimus elektritootmine vabriku katlamaja läheduses. Elektrit müüdi Kärdla majades kasutamiseks. Vabrikuhoovi äärsed majad olid ühed esimesed elektrivõrku ühendatud eratarbijad, neile lisandus aja jooksul aina enam töölismaju. Elektrivoolu kasutati toona peamiselt vaid valgustuseks.
Peale kalevitootmise oli vabrikul ka mitmeid kohalikule elanikkonnale ja talurahvale suunatud ettevõtmisi. Nendeks olid jahu- ja saeveski, kudumis- ja kraasimistöökoda ning osalt ka metallitöökoda.
Kärdla kalevivabrik võttis aktiivselt osa ka kaubanduse korraldamisest. Enne tarvitajate ühistu tekkimist oli vabrikul oma kauplus, kus müüdi kõige muu kõrval ka vabriku toodangut. Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Kaubatarvitajate Ühisuse esimene kauplus avas oma uksed 9. mail 1907. aastal. Pood tegutses vabrikult saadud ruumides (arvatavasti tänase Vabaduse tänava alguses). Jätkas tegevust ka vabriku tooteid müüv ettevõttele kuulunud pood. Selles müüdi mitmes kvaliteedis ja hinnas riiet, kaleviribasid, vaibalõnga ning ka pehmeid tootmisjääke, mida kutsuti nii kluttideks kui ehmesteks. Klutte või ehmeid kasutati madratsite, patjade ja muu taolise täitmiseks.
